Reis

Inimeste vool, heledanahalised ja mustad, lamedaninalised ja paksuhuulelised, pügatud peadega ja habemeis, levitamas odava õli ja higi lehka, valgub laiali linna majaderägastikku. Aga see kirev mass ei tule täna siia mitte Koutubaja mošee, vaid turu pärast.

VIIMASED KOMMENTAARID Julia Marrakech on põhinimi,  Marrakesh jms on  variandid. Kontrolli  mind siit  http://www.eki.ee/knab  /p_mm_e... Z Oops, mis ajast eesti  keelde selline  moodustis nagu  Marrakech on  tekkinud? Teised kommentaarid

Kõik teed toovad turule

Mägedest ja kõrberadadelt trügivad paiksed ja rändajad punasesse linna, koos kauba ja koormatega, kaamelite ja kullaga, ostma ja müüma, vahetama ja varastama.

Igast väiksemastki väravast saab alguse oma turg: sepa väravast rauaturg, küpsetaja väravast koogiturg, kuduja väravast vaibaturg...

Euromõistus keeldub hetkega selles pelgama sundivas segapuntras mõistlikult mõtlemast. Targad ja tragid kaamelid juba astuvad neile teadaolevas suunas, järgneme mõne sammu kaugusel nende sabas ja olemegi kesk meid võõristavat maailma.

Tagasi tuhat aastasammu, veel ajal, kui Sahara kõrberiikide kuningad olid võtnud omaks islami, tavatses Almoraviidide dünastia rajaja Jahia-ibn Omar suurustada, et mida siin, Marrakechi turul müüa pole, seda pole ilmas olemaski. Ajad on aga muutunud, moodne maailm on uus maailm, tükkis oma kaupadega.

Veel on vana turg aga väga turu moodi! Küll on küllaga hõbekulinaid ja nikerdatud noakõverikke, omanäolisi ja ainulaadseid tuhandesõlmelisi berberi vaipu ja kaameliluust nikerdisi, mündilõhnalisi nahast lampe ja peegelpoleeris kivianumaid.

Turuväravas otsivad turbanite all sähvivad öömustad pilgud arglikke, keda koorida, tüssata, kellele tarbetut kallilt pähe määrida või kellelt lihtsalt miskit endale näpata. Need on need aegadetaguse tururiigi olevused, kes ei väärtusta ega õilista turgu, aga nad on siin, see on nende riik.

Tõsi, neid väärituid jääb aina vähemaks, sest uus kuningas Muhamed VI on asjad tsiviliseerituse suunas liikuma pannud. Turistil peab olema turvaline libistada oma münte kuninga kukrusse, mitte lumpenile laristada.

Kallist kaupa pakkuvad mehed on ka väliselt väärikad, neil kõigil on oma riik – mõnel ehtehõbeda riik, teisel lampide paradiisiriik, kolmandal vürtside vürstiriik. Allahi ees on nad armulised, ramadaani ajal jagavad nad vaestele almuseid, killukese oma armust ja varast ja voorustest. Ent aastast jääb üle pikk aeg, mil see kogu turu- ja ilmarahva käest tagasikooritakse.

Mesikeele ja imal-magusa ilmega hõikavad nad kalleid sõpru oma poekest vaid vaatama. Oskad sa poest ostmata välja pugeda? Oo, mis vedamine.

Tema naabrid-konkurendid jäävad ikkagi kadedust tundma, sest äkki müüs ta siiski midagi. Ja et oma väärtust enam nautida, tuleb hõbedakaupmees uksest välja ja veeretab münte peos. Näete, tururahvas, mul nii kena päev, kunde just ostis kalli kaelaehte...

Lootsin minagi turu lõhnasid sisse hingata ja mehi niisama narritada, aga et sõber oli võtnud vastu otsuse oma naispere kodus üle hõbetada, pidin temaga mööda labürinte ukerdama ja hõbedalinna vägevatega hinnapiire kompima.

Habemega vanamehi, kes valjuhäälselt ostma meelitavad, kutsutakse Ali Babadeks. Ja nende kutsumise peale arvas sõber veel osta hunniku oliive, vürtse, nahkkotte, Aladdini tuhvlikesi ja veel hulga asju.

Lõpuks loobiti ostukotti pruudi hõbedat ja pidude nahka, safranit saiateoks ja veinilähker oma tarbeks. Vaene sõber higistas ja needis seda maailma, kui kuulis, et kallilt kaubeldud kaunikesed on kuskil ikka veel jupike odavamad. Ja oli asju, mille mõistlikku hinda ei osanud me ka siis ära aimata, kui hind juba kümme korda kukkunud oli.

Marrakechi turg elab ja hingab, lõhnab ja naerab, käratseb ja rõõmustab, kadestab ja sõimleb, trambib ja trügib.

Nagu imede õu

Turuvärava taga – või hoopis linnavärava ees? – on suur väljak, Djemaa el Fna. See on aastasadu elanud oma elu: päeval on platsil kärutäied apelsine, tõelisi Maroko värskeid mahlavilju, videviku saabudes tormavad kui hiired urust kohale kümned koormamehed, kes löövad püsti telgid ja varjualused.

Kohale veerevad keevad katlad kuskusiga, hiigelgrillid prõksuvate söepannidega, liudadel kõrbemeeste lemmikud, küpsetatud lambapead, hambarida veel irvel, pannile visatud loomaaju on peakolust välja rebitud. Roogi on raskeid ja rasvaseid, ka magusamast magusamaid datleid ning viigimarju mee ja kaneeliga, vürtsiderohke kalavaagen.

Kaup on kohal, aga täna õiget turgu ei tule. Kõrbevihm valab ja uputab. Savine maa ei suuda sadu vastu võtta, kingad on loksuvat vett täis.

Kurvalt ja üksinda seisab oma varju all suur muinasjutuvestja, Marrakechi ajaloo uhkus – mäletamata sellist päeva, mil tal polnud kuulajaid. Maotaltsutajad nihutavad korvid kobradega vankrite alla kuivale. Tsirkusetelk on tühi, ahvipoisid konutavad plangu all, tuleneelajad kössitavad mantlisabadesse varjudes.

Välihambaarst on oma kuudi seinale väga madala hinna kirjutanud – vaid nelikümmend raha küsib ta täna purihamba väljakiskumise eest. See on ju peaaegu tasuta… ja tuimestuseta. Ostjad on arglikult varjunud kodudesse ja turistid bussidesse.

Täna polnud turupäev, oli kõrberajune vihmapäev.