Iseseisvaks ja sõltumatuks riigiks saamine ning jäämine sõltub paljudest erinevatest asjaoludest. Neist üks on riigi energeetiline sõltumatus. Sellest tulenevalt võime olla õnnelikud, et meil on põlevkivi, mis aitab Eestit kindlustada vajaliku soojuse ja valgusega.

Samal teemal: Jaanus Purga: Põlevkiviriik naftariikide vahel Uuring: idavirumaalased toetavad põlevkivikaevanduse laiendamist Anto Raukas: põlevkivienergeetikal puudub alternatiiv

Keskkonnaministrina tahan aga rõhutada paragrahvi teist poolt, mille kohaselt tuleb sellist rahvuslikku rikkust kasutada säästlikult. Säästlikkus selles kontekstis tähendab, et hetkelistest majandushuvidest peab kõrgemale seadma nii elukeskkonna säilimise kui ka maavara ökonoomse kasutamise.

Leian, et säästliku kasutuse suudaksime tagada üksnes juhul, kui tarbiksime põlevkivivarusid otseselt Eesti riigi ja elanike huvides, meile endile energeetilise ressursi tagamiseks.

Praegu on põlevkivi põhilised kasutusvaldkonnad energeetika ja keemiatööstus. Keskkonnaministeerium on väljastanud 18 kaevandamisluba enam kui 23 miljoni tonni põlevkivi kaevandamiseks aastas.

Riiklik ressurss

Esitatud on veel 16 kaevandamisloa taotlust kokku 26 miljonile tonnile aastas. Loataotluste menetlemine on praegu peatatud, kuid nii ei saa see igavesti kesta.

Maapõueseadus sätestab, et loa andmisest keeldumist saab põhjendada sellega, kui «kaevandamine on vastuolus riiklike huvidega». Siiani ei ole aga kordagi sellise põhjendusega saanud kaevandamisloa andmisest keelduda, kuna üheski õigusaktis pole riiklikku huvi määratletud.

Selguse saamiseks alustas keskkonnaministeerium koos majandus- ja kommunikatsiooni- ning rahandusministeeriumiga põlevkivi kasutamise riikliku arengukava koostamist. Et see on paljusid pooli puudutav teema, oleme kava koostamisse kaasanud ka eksperdid ning omavalitsuste, ettevõtete ja mittetulundusühenduste esindajad.

Arengukava lähteülesande seadmisel juhindusime põhiseaduses sätestatust, mistõttu peab arengukava andma vastuse eelkõige järgmistele küsimustele: kuidas tagada põlevkivivarusid võimalikult pikaks ajaks ning kuidas maksimaalselt vähendada keskkonna saastamist. Ehk teisisõnu – tuleb määrata, milleks ja kui palju on põlevkivi vaja, ning sätestada abinõud keskkonnasäästlikuks kaevandamiseks ja kasutamiseks.

Otsustajad energeetikas

Arvan, et need on nii olulised küsimused, et vajavad selgeks rääkimist kogu ühiskonda kaasates.

Esimene oluline samm teel selgusele on astutud – akadeemik Anto Raukase juhitav põlevkivi kasutamise arengukava töögrupp andis 1. novembril üle arengukava esimese versiooni. Kui asjatundjate komisjon on töö lähteülesandele vastavaks tunnistanud, on kõigil võimalus sellega tutvuda. Siis on, mille üle arutada.

Etteruttavalt võin öelda, et arengukava esimeses versioonis on palju häid ideid ja ettepanekuid, mille teostamine aitaks kaasa põlevkivi säästlikule kasutamisele.

Samal ajal näitavad need ettepanekud, et põlevkivi arengukava ei saa vaadata eraldiseisva keskkonnadokumendina, sest põlevkivi kasutamise intensiivsus sõltub otse sellest, kuidas on korraldatud kogu Eesti energia.

Eesti energiamajanduse arendamise strateegilised eesmärgid on määratletud kütuse- ja energiamajanduse pikaajalises arengukavas.

Selle kiitis riigikogu heaks 2004. aasta detsembris. Selle dokumendi kohaselt baseerub Eesti energeetiline ressurss kuni aastani 2015 peamiselt põlevkivienergial, millest tulenevalt on põlevkivi arengukava koostamise töögrupp oma ettepanekud ja arvutused põlevkivivaru kasutamiseks teinud.

Keskkonnaministeerium teeb kõik endast oleneva, et põlevkivi kasutamise arengukava koostamisse oleks kaasatud erinevad huvigrupid ja et kõik, kel huvi, saaks oma arvamust avaldada.

Kuid arvestades seda, kui tihedalt on põlevkivi kasutamine seotud ühe meie iseseisvuse ja sõltumatuse alustala, energeetilise sõltumatusega, ei piisa siin üksnes avalikest aruteludest.

Arvan, et selles küsimuses parima ja kõigi huvigruppide soove tasakaalustava otsuse tegemiseks on vaja oma sõna öelda ka riigikogul.