Samal päeval, kui mu postkasti potsatas juhtiva kaubandusketi jõulumüügi reklaambrošüür, sain teada, et riigikogu valimiskampaaniaks kavatsevad viis erakonda kulutada kokku 80 miljonit krooni.

Täiskasvanud ju teavad, et jõuluvana mängimine on rituaal, kus nõutakse kingisaamise eest luuletust või manitsetakse vitsahirmuga. Valimistel on selleks luuletuseks «linnuke» valimissedelil mõne erakonna kandidaadi nime taga, kingituseks väljavaade pääseda erakonna kontrollitavasse elusfääri.

Erakondade valimislubadused oma kujundlikkuses, alateadvust riivavates või hüperrealistlikkuses pole midagi muud kui needsamad stambid, millega reklaamitakse pesuvahendeid ja -masinaid, Eestis ka ohtrasti õlut ja viina.

Reklaamikontoreid nuumava ja kommertsmeedia leivaahjuks muutunud valimisreklaami esimesed õied on juba nähtaval. Riigi vaadatavaima telesaate reklaamipausis kuulutab juhtiva erakonna liider meile õndsat tulevikku, kui tema erakonna ka järgmisse valitsusse aitame.

Sümptomaatiline, et Tallinnas Narva maantee metodisti kiriku kõrval lainetab karges sügistuules sama erakonna liidri viie ruutmeetrine transparent lubadusega viia Eesti viie rikkaima riigi hulka. Kriitiline vaim näeb selles samasugust sektantlust nagu neis ususektide liikmetes, kes su koduuksele koputavad ja Jehoovas pääsemist lubavad.

Aga õige pea on kõik linnad erakondade esimeestest rändjutlustajate portreedega kaetud. Kuigi teame juba kõik need aastad, et ükski lubadus ei saa täituda lubatud määral, sest Eesti valitsused on vastandlike huvidega kokkuseotud kompromissvalitsused, annavad parteid reklaamimeestele ikkagi ülesande loosungeid välja mõelda ja nendega valijate ajusid pesta.

See ei ole Nõukogude aja relikt, kus elatigi loosungite ilmas. See on lihtsalt tolle aja reinkarnatsioon uues, hoopis võimsamas ja kavalamas vormis.

Meediaühiskonnas, nagu kirjutab Jürgen Habermas, on avalikkusest saanud uus keskaegne õukond, «mille publiku ees saab arendada oma prestiiži – mitte kriitikat publiku seas». Valimislahendite sõltuvus reklaamist ja meediast sunnib kriitilist vaimu küsima demokraatia legitiimsuse järele.