Selleks ei pea olema loodusteadlane, et näha – veega on lood sandid. Fotograaf Jaak Nilsonile, kes sõitis kaks suve tagasi Ameerikasse jäädvustama Colorado platoo ja kanjonite ilu, näitas veekihi alanemist mitme meetri laiune hele riba Powelli järve ümbritsevail erkpunastel liivakiviseintel. Erinevalt fotoalbumeist, kus kanjonite vahele sopistunud 300 km pikkune Powelli järv jätab müstilise mulje, osutus tegelikkus sedavõrd trööstituks, et Nilson otsustas plaanitud paadisõidust loobuda. «Äkki ei anna see õiget efekti välja,» meenutab ta kahtlusi, «ja valmistab pettumuse.»Lapsed surevad Tema pettumus oleks praegu ilmselt veelgi suurem, sest neli kümnendit tagasi Gleni kanjoni tammi taha loodud Powelli järve veetase alaneb jätkuvalt, olles tavapärasest juba 30 meetrit madalam. Ehk teisisõnu: järves on 40 protsenti vähem vett, kui oli alles selle sajandi hakul. Süüdi on talvise lumekatte vähenemine Kaljumägedes ja pikaks veninud põuaperiood. Ent saatus, mis on tabanud Powelli järve, pole põrmugi unikaalne. Sellal kui globaalse kliima soojenemisest jutlustajad ähvardavad tõusva mere- ja ookeanitasemega, kuivavad mageveevarud üha rohkem kokku. Seega, kui maailm millessegi upub, siis igatahes mitte üleujutustesse, vaid pigem vee kadumisega seotud probleemidesse. Tõsiasi on see, et tervelt kolmandik maakera elanikkonnast kannatab veepuuduse käes. Kõigest viis aastat tagasi kõlasid prognoosid, et nii masendav olukord saabub alles aastal 2025. Ja seegi vesi, millest sajad miljonid sõltuvad, on sageli sedavõrd saastatud, nii et iga päev sureb maailmas reostatud vees levivate haiguste tõttu keskmiselt 6000 alla viieaastast last. Süüdlastest, kes näiliselt lõputuna tunduvaid veevarusid kahandavad ning rikuvad, pole puudus. Nende loetelu algab kliima soojenemisest ja maakera elanike arvu suurenemisest ning lõpeb tööstuse ja põllumajanduse tekitatud kahjudega. «Siin ei ole mingit kahtlust, et need globaalsed muutused on laiatasemelised ja ulatuslikud,» kinnitab Tallinna Tehnikaülikooli keskkonnatehnika instituudi direktor professor Enn Loigu. Üks dramaatilisimaid muutusi on tabanud Tšaadi järve Aafrikas, mis on veeallikaks seda ümbritseva nelja riigi ligi 40 miljonile elanikule. Viimase nelja kümnendiga on järve pindala aina hoogsama niisutuskanalite rajamise ja põua võimutsemise tõttu vähenenud koguni 15 korda. Kuna elanikkonna juurdekasvule ning sellest tulenevalt ka põllumajanduse edendamisele pole võimalik piiri panna, oletavad eksperdid, et peagi lakkab Tšaadi järv sootuks olemast. Aga veehäda ei kimbuta ainult vähearenenud ja ülerahvastatud Aafrikat, vaid ka arenenud Põhja-Ameerikat. Ülemjärv USA ja Kanada piiril, Suure Järvistu suurim järv, on langenud tervelt poole meetri jagu tavapärasest madalamale. Põhjus, nagu väidab teadusajakiri New Scientist, peitub kliima kuumenemises. Möödunud kahe kümnendiga on Ülemjärve veetemperatuur kerkinud 2,5 kraadi, mistõttu talvine jääkate on paratamatult kahanenud. Mida väiksem on aga päiksevalgust peegeldav jääkiht, seda rohkem päikseenergiat järvevesi neelab ning seda enam suureneb ka aurustumine, seletab New Scientist. (Tõele au andes tuleb lisada, et Suure Järvistu kaks järve, Erie ja Ontario, on tänu rohketele vihmasadudele sealkandis oma keskmisest veetasemest kõrgemal.) Janused lehmad Kuid kliimamuutustest veelgi rängemalt mõjutab maailma mageveevarusid põllumajandus. Taime- ja loomakasvatus neelavad palju rohkem vett kui tööstus, kusjuures enamasti äärmiselt priiskavalt ja vähetõhusalt. Ehk arvude keeles väljendades: näiteks Indias annab põllumajandus riigi kogutoodangust neljandiku, kuid nõuab selleks kõigist riigi veekuludest tervelt 90 protsenti. Ja iga piimaliitri eest, mida India kõrbealadel elunevad lehmad annavad, joovad nad ära 300 liitrit vett. Pole siis ime, et talunike seas nappima hakanud vee tõttu pidi Coca-Cola tehas India lõunaosas Kerala osariigis kolm aastat tagasi uksed kinni panema. Üha süvenev veepuudus on sundinud mitte ainult India, vaid ka teiste Aasia riikide, nagu Pakistani, Hiina ja Vietnami väiketalunikke elus püsimiseks naftatööstuse tehnoloogiast malli võttes järjest rohkem kaeve puurima. Ja mida rohkem põhjavete tase seetõttu langeb, seda sügavamale tuleb neil uuristada. Seetõttu ähvardab New Scientisti hinnangul mitmeid Aasia piirkondi oht, et põhjavetest kuivaks imetud maapind muutub ajapikku veelgi väheviljakamaks kõrbeks. Niisiis seisneb iroonia selles, et kustutades nälga, on suur osa inimkonnast tekitanud endale üha süveneva janu – janu, mis võib omakorda viia uue näljani. Mida vähemaks magedat ja joogikõlblikku vett jääb, seda rohkem ajavad juuri kartused, et peagi pole maailmas veesõdadest enam pääsu. USA Luure Keskagentuur (CIA) esitas juba sajandi hakul prognoosi, et aastaks 2015 kujuneb juurdepääs joogiveele üheks maailma ohtlikumaks konfliktide allikaks. New Yorgi Columbia ülikooli teadlane Marc Levy on oma uurimustes tõestanud, et CIA prognoosid pole rajatud liivale. Analüüsinud relvastatud konflikte ja vee kättesaadavust, näitab ta, et kui sademete hulk on tunduvalt alla keskmise, suureneb ühiskonna pingete kodusõjaks puhkemise risk tervelt kaks korda. Veesõjad tulekul Näiteks need Nepali osad, kus maoistide mäss viis aastat tagasi veristeks lahinguteks lahvatas, olid varasematel aastatel kannatanud suurema põua käes kui need alad, kus tulevahetuseks ei läinud. Lääne-Sudaanis Darfuri piirkonnas juba neljandat aastat leegitsevat kriisi, mis on eri andmeil nõudnud 200 000 kuni 400 000 elu, peavad paljud maailma esimeseks kliimamuutuse sõjaks, mis oli vähemalt osalt tingitud kümnenditepikkuse põua tekitatud näljast. Levy pakub, et järgmisena on veepuudusest põhjustatud pingete lahvatamist oodata Lääne-Aafrikas Elevandiluurannikul. Ent kriisid ähvardavad süveneda mujalgi. Murray-Darlingi jõgikond Kagu-Austraalias, mis varustab veega ligi poolt riigi põllumajandusest, on nii kokku kuivanud, et valitsus tahab peatada selle kasutuse maade niisutamiseks. Huanghe ehk Kollane jõgi Kirde-Hiinas on lisandunud niisutussüsteemide tõttu põuaaegadel sageli kokkukuivamise äärel. Ometi hindavad asjatundjad, et veenõudlus Hiina tööstuses selle kiire arengu tõttu järgmisel kahel kümnendil vähemalt viiekordistub. Mida teha? Ega muud suurt üle jää kui suunata jõgede voolu sinna, kus veest on puudus, või rajada vee kogumiseks paise, nendib professor Loigu. Või kergitada kõvasti vee hinda. Boliivia on hinnatõusu viimastel aastatel juba kahel korral proovinud. Mõlemal puhul olid tagajärjeks massirahutused, mis on ajalukku läinud Boliivia veesõdadena.
Eestlased hiilgavad vee kokkuhoiuga Tänu sellele, et Eesti taasiseseisvumise järel oli inimestel raha napilt, kuid vee hind hakkas samal ajal tõusma, harjusid eestlased vett säästlikult kasutama, nendib Tallinna Tehnikaülikooli keskkonnatehnika instituudi direktor professor Enn Loigu. Kui Nõukogude ajal tarbisid tallinlased ühe inimese kohta päevas keskmiselt 430 ja Haapsalu elanikud pisut üle 200 liitri vett, siis nüüdseks on need arvud kahanenud vastavalt 110 ja 75 liitrini. Märkimisväärse kokkuhoiu on professor Loigu sõnul andnud vana sanitaartehnika vahetamine uue vastu. «Torud enam ei leki ja kraanid ei tilgu,» sedastab ta. «Kui hambaid pestakse, siis vesi enam ei jookse, ja duši all keeratakse seebitamise ajal samuti kraan kinni.» Paradoksaalsel kombel toob aga vee säästminegi kaasa probleeme. Kuna vanad veesüsteemid on suurte mõõtudega, seletab professor Loigu, on vee torudes seismise aeg suurenenud, mis soodustab mikroorganismide ja bakterite kasvamist ning raua sisalduse suurenemist vees. Samuti suureneb vee tarbimise vähenedes reostuskoormus heitvetes, märgib ta, samas kui puuduvad tehnoloogiad varasemast palju suurema kontsentratsiooniga heitvete puhastamiseks. «Kui vee hulk on väike, siis solk torudes hästi ei voola, eriti talvel, kui on külmumisoht,» lisab ta. Professor Loigu kinnitusel pole Eestis enam võimalik ega mõistlikki vett rohkem kokku hoida, kui seda seni on tehtud. Kas teate? • 1,1 miljardil inimesel puudub juurdepääs puhtale veele. • 2,6 miljardit inimest peab osalt läbi ajama reostatud veega. • 1,8 miljonit last sureb iga aasta puhta vee puuduse ja reovee külluse tõttu. • Inimene vajab päevas vähemalt 20–50 liitrit vett, ameeriklased tarbivad aga päevas 573 liitrit ja itaallased 385 liitrit vett. Mosambiigis peavad inimesed päevas läbi ajama kümne liitri veega. • Iga teine haigusjuhtum maailmas on põhjustatud vees levivatest bakteritest. • Kõigest kolm protsenti maakera veevarudest moodustab mage vesi, kuid üksnes üks protsent veevarudest on inimtegevuses kasutatav. • Põllumajandus kasutab 70 protsenti maailma mageveevarudest. Allikas: ÜRO
Kui palju maksab puhas vesi? Joogivee hind eri riikides (1000 galloni ehk 3,785 kuupmeetri vee hind Eesti kroonides): USA 28,9 Kanada 34,7 Rootsi 37,7 LAV 40,7 Hispaania 40,8 Austraalia 44,1 Soome 45,4 Itaalia 50,3 Holland 65,4 Prantsusmaa 69,1 Belgia 75,6 Suurbritannia 83,5 Saksamaa 98,6 Taani 98,6 Allikas: NUS Consulting Group |
