sin «Suursaadik või ka ajutine asjur peab olema suursaadik, välismajandusdiplomaat, täitma konsulaarteenuseid ning tagatipuks täitma ka raamatupidaja ülesandeid,» kirjeldas välisminister Kristiina Ojuland väikeste saatkondade olukorda eile Riigikogule, kes arutas Eesti välispoliitikat 72 päeva pärast liitumist NATO ja 39 päeva pärast ühinemist ELiga.

Ligi pooled Eesti saatkondadest – 13 – on sellised, kus töötab üks või kaks diplomaati.

Vaja diplomaate

«Kui me ei taha, et Peterburis on meie konsulaadi ukse taga 800 inimest päevas järjekorras või Moskvas 200 inimest, siis peame panema sinna tööle lisadiplomaate,» pöördus Ojuland parlamendisaali poole.

Samasugused noodid kõlasid siis, välismajanduspoliitikast rääkides. «Kuhu seda edasi suunata – kas sinna, kus Eesti ettevõtjad juba on või uutesse kasvupiirkondadesse?» küsis Ojuland. «Pärast oleks raske järgnevatel valitsustel seletada näiteks Eesti ettevõtjale, kodanikule, miks Eesti saatkonda ei ole seal, kus ta olema peaks.»

Ojulandi alluvad on külmutanud ideed avada saatkonnad Lähis-Idas ja Indias. Parlamendi väliskomisjoni esimehe Marko Mihkelsoni (Res Publica) sõnul oleksid need – lisaks saatkond Gruusias – vajalikud, kui Eesti tahab aktiivselt osaleda ELi ühispoliitika kujundamisel.

Ebaturvalised esindused

Koalitsioonipoliitikutega nõustus ka Enn Eesmaa Keskerakonnast. «Üha laienevas ELis ja väiksemaks muutuvas maailmas on vaja, lausa hädavajalik avada uusi esindusi, mitte neid rahapuudusel kaotada või virelema jätta,» tõdes ta.

Ent paljud olemasolevad saatkonnad on NATO ja euroliidu nõuete kiuste ebaturvalised. «Pariisi suursaadiku kabinetti võib astuda otse tänavalt,» tõi Mihkelson näite.

Saatkondade valve- ja sidesüsteemide turvaliseks ehitamine maksaks 90 miljonit krooni. Välisministeerium küsis oma 449-miljonilisele aastaeelarvele järgmiseks aastaks 110 miljonit lisa, kuid sai rahandusministeeriumilt kümme miljonit, mis kulub inflatsiooni tasandamiseks.

Ebaturvalised sidesüsteemid seavad küsimärgi alla, kas kõik saatkonnad saavad välisministeeriumiga vahetada kogu infot või tuleb neil paluda teiste NATO ja Euroopa Liidu riikide välisesinduste abi.

Ojulandi sõnul peituvad välisteenistuse probleemid saatkondade võrgu kiires arendamises, mis tugines odavatele ja ajutistele lahendustele.

Väliministri erakonnakaaslane Silver Meikar nentis: «Meil on nukker olukord, samas väga ilusad eesmärgid.»

Kui Mihkelson nimetas välissuhtlemise kolmeks olulisemaks poliitikasuunaks julgeoleku-, välismajandus- ja arengukoostööpoliitikat, siis tõdes ta mõned minutid hiljem: «Eestis on veel liiga vähe mõistmist, et teiste riikide abistamine ei ole heategevusakt, vaid mõlemale poolele kasulik koostöö.»

EL tõstab järjest enam kilbile naabruspoliitikat, Barcelona kokkuleppe järgi peaks ühenduse liikmesmaad andma arengukoostööle 0,33 protsenti oma sisemajanduse kogutoodangust.

Eestile tähendaks see 415 miljoni krooni suurust kulu. Tegelikult on see summa täpselt kümme korda väiksem.

«See on väga oluline poliitilise otsustamise koht,» osutas Ojuland. «See on küsimus, milline hakkab välja nägema Eesti välisteenistus ja välispoliitika järgnevatel aastatel.»

Välispoliitika tulevikust

Väljavõtteid väliskomisjoni esimehe Marko Mihkelsoni kõnest eile Riigikogus:

• Eesti ei ole kasutanud kõiki võimalusi uute investorite leidmisel ja meie ettevõtjatele uutel turgudel läbilöömiseks võimaluste pakkumisel.

• Liiga vähe on arusaama, et teiste riikide abistamine ei ole lihtsalt heategevusakt, vaid mõlemale poolele kasulik koostöö.

• Valitsusel tuleb kindlasti veel kord üle vaadata välisesinduste arengukava ja mõelda tõsiselt uute esinduste loomisele lähiaastatel Lähis-Idas, Indias ja Gruusias.

• Riigi prioriteet peab olema välispoliitiliste uuringute toetamine, näiteks Välispoliitika Instituudi kaudu.

• Tihti üksnes reageeriv käitumine peab asenduma hästi läbimõeldud välispoliitiliste initsiatiividega.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 0