Tervis

Viimasel aastakümnel nii idast kui ka läänest intensiivselt peale tungivad kõikvõimalikud toitumissoovitused on elanike hulgas tekitanud vastakaid arvamusi ja teatud segadust.

Kaupluste ja raamatukogude lettidelt võib leida erinevaid «ainuõigeid» toitumisõpetusi. Menüüd veregrupi ja astroloogia järgi, toidulisandite hullus, hümni laulmine sojatoodetele, toiduainete testimine pendli abil – need on vaid osa nimistust.

Samal teemal: Uuring: dieedid kahjustavad tervist (4)

VIIMASED KOMMENTAARID Veg See dieeditamine  tänapäeva maailmas on  üks suur äri ainult.  Piitspeeneks saamise  nimel on inimesed k... Eve to Teele 100%  sinuga nõus. Olen ka  lapsest saadik  ümmargune, kuigi ei  armasta magusat ega  rasvast... Teised kommentaarid

Sageli kumab nendest läbi ensümoloogiline, biokeemiline ja meditsiiniline võhiklikkus, mida püütakse osavalt varjata äripsühholoogiliste manipulatsioonidega. Kõik need ideelised mutatsioonid ja nn toitumisreligiooni loomine ei anna õigust neid menüüsid veenvate argumentide puudumise tõttu tervislikeks pidada.

Inimtoit koosneb paljudest komponentidest ning iga organism on nii biokeemiliselt kui ka geneetiliselt individuaalne, mistõttu on tervisliku toitumise täpne formuleering suhteline. Tervislik toitumine on eelkõige protsess, kus tuleb arvestada sugu, vanust, töö iseloomu, kulutatud energiat ja kliimatingimusi.

Kindel koht on ka kultuuril, ajalool, religioonil, rahvusel ja harjumustel.

Tervisliku toitumise laialivalguvat mõistet ei saa samastada mingi haiguse puhuse perioodilise ravidieediga, millel on konkreetne terapeutiline elundi(te) funktsioonide taastamise eesmärk.

Energeetiliste protsesside normaalseks kulgemiseks organismis on hädavajalik tagada erinevate toitainete (valgud, rasvad, süsivesikud jne) optimaalne vahekord ja lisakomponendid (vitamiinid, mikro- ja makroelemendid), mille puudusel tekivad ainevahetushäired.

Toitumissoovitajad peavad teadma-tundma nüüdisaegset, süsteemset ja teaduslikult argumenteeritud informatsiooni toidu koostise, omaduste, funktsioonide ja toimemehhanismide kohta. Samuti konkreetse indiviidi ainevahetuse kulgemist ja organismi võimalikke iseärasusi (laisk seedimine, allergilised reaktsioonid, geneetilised tegurid jms).

Rasva- ja kolesteroolifoobia

Kahjuks esineb aeg-ajalt paanilisi lipiidide (rasvade) osakaalu vähendamise üleskutseid, millega kaasnevad pseudoteaduslikud argumendid. Lipiididel on organismis oma kindel funktsioon (energeetiline, termoregulatoorne, mehhaaniline ja vitamiine lahustav) ning nende eiramine kutsub esile bioaktiivsete ainete varustuse häireid ja rasvhapete defitsiidist tingitud puudulikku geenide regulatsiooni.

Meie kliimatingimustes kaasneb rasvade alatarbimisega üldine energia defitsiit, menstruaaltsüklihäired, psühhoemotsionaalne ebastabiilsus, hüpotermia (alajahtumine) ja naha kuivus.

Teiseks äärmuseks on kolesteroolifoobia. Teatavasti kulub suur osa kolesteroolist sapphapete sünteesiks ning sapis olev kolesterool kaitseb sapipõierakkude membraane sapphappe soolade ärritava toime eest. Ka reguleerib membraanis olev kolesterool lipiidset kaksikkihi (vedelam-tahkem) olekut ja kontrollib retseptorite ning ioonikanalite ruumilist paigutust, nii et oleks tagatud nende normaalne talitlus.

Kohati võib täheldada ka hüsteerilist võitlust magusaga, mis viib biokeemiliselt, füsioloogiliselt ja ökogeneetiliselt vildakatele seisukohtadele. Teatavasti rahuldatakse ajukoe energeetilised vajadused täiel määral glükoosi arvelt ning ajutegevuse energiasubstraadi üheks allikaks on toidusahharoos (suhkur).

Taimetoitluse ringkondades püütakse ekslikult väita, et erinevatest taimedest koosnev toit lahendab kõik bioaktiivsete ainete probleemid. Energiavaene ja madala bioväärtusega toit on aga seedeelundite mehhaaniline, füsioloogiline ja biokeemiline koormamine.

Kestva taimetoitlusega kaasnev krooniline alakalorsus kutsub esile kasvuhormooni taseme languse veres, põhjustades kasvupeetuse, kilpnäärme alatalitluse ning vitamiinide D, B12, raua, kaltsiumi, tsingi ja kroomi defitsiidi ja hemoglobiini taseme languse veres. Suuremad riskitegurid kestva taimetoitluse puhul on potentsi ja libiido langus, menstruaaltsüklihäired, varajane menopaus, aneemia (kehvveresus), küünte rabedus, keskendumisvõime langus, vere-, põrna- ja luuüdi haigused.

Ohtlikud imedieedid

Palju kiidetud-reklaamitud kiired kaalulangetamise ja rasvade põletamise «imedieedid» on loonud väära arusaama nende efektiivsusest ja ravivast toimest. Ekstreemtoitumisest tingitud ainevahetuslikud ümberkorraldused võivad mingil määral aidata kohaneda vastavate toidumenüüdega, kuid need kiired kehakaalu langused ei möödu jälgi jätmata ning tagajärjed avalduvad psüühilisel, hormonaalsel ja ainevahetuslikul tasandil aastate pärast, põhjustades pöördumatuid patoloogilisi protsesse.

Pikaajalise evolutsiooni tulemusena on tõestatud, et inimene on segatoiduline, millest annab tunnistust hammaste ehitus, seedekulgla pikkus, ensüümide koostis, seedetrakti mikrofloora tähtsus ja söömise sagedus. Kui kasutada tervisliku toitumise mõistet, on see eelkõige segatoiduga kaasnevate loomsete ja taimsete toitainete õige vahekord ja kooskõlastamine ning märksõnaks on pigem mõõdukus kui ekstreemsus.