Mõttes ajas rändamist on seni peetud inimese privileegiks. Me suudame meenutada sündmusi, mis leidsid aset kaua aega tagasi, ning kujutleda, mis võiks meiega aset leida tulevikus. | | | | VIIMASED KOMMENTAARID | mats
On üsna palju selliseid inimesi kes on väga veendunud, et ainult nemad üksi suudavad mõelda ja enamu...
ega
Tulving ei väida, et inimene on episoodilise mälu omajana ainus liik. Lisaks sellele on toodud näide...
|
|
Seesuguste ajarännakute ettekujutamise võime tekkis inimese eellastel siis, kui nad hakkasid omandama tuleviku planeerimise kunsti, näiteks valmistama tööriistu ja neid kaasas kandma isegi siis, kui otsest vajadust tööriistade järele parajasti polnud. Tuleviku planeerimine on tihedalt seotud mineviku meenutamise võimega. Ajutegevuse monitooringud on näidanud, et mineviku meenutamine ja tuleviku ettekujutamine aktiveerib suurel määral samu ajupiirkondi. Mõtetes ajas rändamine on võimalik tänu inimaju keerukale ehitusele, kus erinevat tüüpi mälestused näivad olevat hoiustatud erinevates kohtades. Selle märgiks on tõsiasi, et teatud tüüpi ajukahjustusi saanud inimesed unustavad näiteks kogu autobiograafilise info, ent säilitavad elu jooksul omandatud teabe ja oskused. Teaduslikus kirjanduses käibib vastava näitena patsient K. C. juhtum: ta oskas suurepäraselt mängida malet, kuid ei mäletanud, et oleks kunagi varem maletanud. Samuti suutis K. C. meenutada arsti õpetatud lauseid, ent ei suutnud meenutada, et keegi oleks neid talle iial õpetanud. Patsient K. C. oli kaotanud mälu osa, mida arstid kutsuvad episoodiliseks mäluks, kirjutab ajaleht The New York Times (NYT). Leht osutab, et Kanadas töötav Eesti päritolu tunnustatud mäluspetsialist Endel Tulving on episoodilist mälu defineerinud kui inimese võimet meenutada detaile isiklikust kogemusest: mis juhtus, kus see juhtus, millal juhtus jne. «Dr Tulving on väitnud, et episoodiline mälu erineb teistest mälutüüpidest, mis ei sisalda isiklikku kogemust. Inimesed võivad näiteks küll mäletada, kuidas minna metroopeatusse, kuid ei mäleta oma esimest viibimist selles peatuses,» kirjutas NYT. Tulving on avaldanud ka seisukoha, et episoodiline mälu on ainuomane inimliigile. Eeskätt seetõttu, et episoodiline mälu nõuab eneseteadvuse olemasolu. Pole võimalik mäletada end mingis olukorras, kui sa pole teadlik enda olemasolust. Tulvingu käsitluse järgi pole tõendeid, et loomad suudaksid oma kogemusi teadlikult meenutada, isegi kui need on neile muljet avaldanud. Ka oma tulevikku oskavad loomad kavandada vaid lühiajaliselt, lähtudes hetkevajadustest. Täis kõhuga loom ei kavanda üldjuhul tulevase söögiportsjoni hankimist. Pesi punuvad ja talvevarusid koguvad loomad, kes esmapilgul näivad tulevikku kavandavat, toimivad geneetilistel, mitte mõistuslikel ajenditel. Ühe võimaliku tõendi vastupidisest avaldasid mullu mais ajakirjas Science Leipzigis asuvas Wolf-gang Köhleri primaatide uurimise keskuses töötavad teadlased Nicholas J. Mulcahy ja Josep Call. Nad näitasid inimahvidega tehtud katsete abil, et ahvid õppisid isikliku kogemuse varal astuma samme toidupreemia nimel ka siis, kui preemia saamiseni oli jäänud kõvasti aega. Ahvid planeerisid oma tulevast tegevust, järelikult mäletasid nad ka varasemaid kogemusi preemia saamisest või sellest ilma jäämisest. Tulvingu väide episoodilise mälu inimlikust monopolist näis vastuvõetamatu ka Cambridge’i ülikooli võrdlevale psühholoogile Nicola Claytonile. Tema hakkas uurima, kas linnul nimega võsa-sininäär, kes tavatseb aasta jooksul peita erinevatesse kohtadesse tuhandeid toidupalu ning leiab need vaevata ka üles, ilmneb mingeidki märke episoodilisest mälust. Claytonit huvitas, kas võsa-sininäär mäletab pelgalt asukohti või koidab talle ka ta enda roll toidu peitmisel. Teadlane viis läbi katsed kahte tüüpi toiduga: koiliblika vastsete ja maapähklitega. Võsa-sininäär eelistab vastseid pähklitele, juhul kui vastsed on värsked. Ent kui vastsed on olnud surnud juba mõne tunni, põlgab lind nad ära. Clayton laskis lindudel toidu oma puurides ära peita ning paigutas siis linnud ümber uutesse puuridesse. Tagasi vanasse puuri naasis osa linde nelja tunni, osa viie päeva pärast. Selgus, et äraoldud aeg avaldas suurt mõju sellele, kumba sorti toitu võsa-sininäärid üles otsima asusid. Ainult mõne tunni võõrsil olnud linnud kaevasid esmalt üles vastsed, viie päeva pärast naasnud aga otsisid vaid pähkleid. Seejuures ei võinud linde hoiatada roiskuvate vastsete lõhn, sest kaval teadlane Clayton oli vastsed nende peidukohtadest ära võtnud. Seega näib, et võsa-sininäärid mäletavad, millal ja kuhu nad toitu peidavad. Linnud peavad koguni meeles, kas keegi neid toidu peitmise ajal jälgis. Kui lind märkab, et teine võsanäär teda peitmise ajal piidleb, kaevab ta toidu peagi üles ja peidab uude kohta. Eriti huvitav on aga Claytoni hiljutine katse. Võsa-sininääridel lasti elada kolmetoalises korteris, kuid igal hommikul suleti linnud paariks tunniks kas ühte tuppa, kus polnud midagi süüa, või teise tuppa, kus leidus peenestatud maapähkleid (võsa-sininäärid suudavad peenestatud pähkleid süüa, kuid mitte peita). Ülejäänud osa päevast lasti lindudel vabalt tubade vahel lennelda ning toitu nautida.
> Loe edasi |
