Kaasikute pere kodu Põlva külje all Mammastes meelitab paljusid snitti võtma ja nõu küsima. Tagantjärele tark olles ütleb aga pereisa Tiit Kaasik, et enam ta vana palkmaja endale ristiks kaela ei võtakski. | | | | VIIMASED KOMMENTAARID | Loix
suht saast
oksool
Kõige põnevam oli värvide segamise uudsed nipid.Pistad munad värnitsasse ja tulemus missugune!
|
|
Algus oli mõni aasta tagasi, kui Tiit ja tema kunstnikust kaasa Anneli otsustasid ära osta vana talumaja, millest aastaid oli mööda käidud ja ära põlatud. Määravaks said kaks asja. Maja lähedal on tallid, mis on oluline, sest peretütred on suured ratsutamishuvilised. Teiseks, et õuel on põlised tammed – kaheksa puuhiiglast. «Maja võid ehitada ka põllule, aga 150-aastast puud ei jõua ise kuidagi hoovile kasvatada,» ütleb Tiit. Siiski tekitas lähem tutvus koduks valitud hoonega vastupandamatu tahtmise see kiiresti maha müüa. See, et üks majanurk oli põlenud, oli ennegi teada. Et aga eelmise omaniku ehitatud katusel oli sarikaid lumerohke talve üleelamiseks kasinalt ja ka laetalasid oli harvalt saanud, selgus hiljem. «Aga mitte keegi tahtnud osta,» muigab perenaine. Vana maja hõng Tööd Kaasikud ei peljanud ja valmis majja kolimine poleks olnud nende stiil, sest «maru igav on, kui antakse võtmed kätte, et mine ja ela». Tõesti, majast uuesti maja tegemine oli ülesanne, mis igavleda ei lasknud. Esiteks jäid vanast alles ainult esimese korruse palkseinad. Vahelagi ja sarikad tuli uued panna. Ka vundament tuli alla teha. Teiseks tahtsid Kaasikud alles hoida vana maja hõngu ja samas teha looduslikest materjalidest ökomaja. Ehituskunsti saladuste ammutamiseks võeti ette nii vanad, wabariigiaegsed käsiraamatud kui erikursused. Üldehituse tarbeks kutsuti appi ikkagi koolitatud ehitusmehed. Savikrohvi tegid ka oskajad, kes olid mujalgi harjutada saanud, ent laudpõranda löömisel osutus peremees Tiit ka ise üle ootuste osavaks. Pererahvas oleks heal meelel alles jätnud vanad 40 sentimeetrit laiad põrandalauad. Paraku oli eelmine omanik need meetripikkusteks juppideks saaginud. Kaasikud ütlevad, et nad oleksid säilitanud majas kindlasti palju muudki endisaegset – kui seda oleks ainult olnud. Viimistlustööd olid aga pererahva kanda. Ja maalrite õnneks, sest Anneli ja Tiidu katsetused nii värviretseptide kui toonidega oleks nad ilmselt hulluks ajanud. Kunstnikusilm ikkagi mängu ja nii on värvidega lustitud oi kui palju. Poevärve majas pole. Teise korruse lagede värv on segatud õllest ja värvimullast, teisal on värviretsepti oluline koostisosa munad ja linaõlivärnits. Kes neid retsepte kokku jõuaks lugeda. Põrandad ja uksed on õlitatud. Duširuumis on käiku läinud moematerjal tadelakt, millel pereisa näeb mitmeid eeliseid. Esiteks võib sellega katta igasuguseid vorme, ei jää vuuke, ja seda on kerge hooldada. Tadelaktiga on kaetud ka muide aknalauad. Kasetüved toas Muidugi tähendab isetegemine tillukesi hirme. Kas kõik ikka läheb nii, nagu mõeldud. Näiteks kaskedega. Perenimest Kaasik inspireeritult on maja ilmestama toodud kasepalgid. Elutoa ja köögi vahel seisva näitel jutustab pereisa, et puu toodi majja toorena, aga kask kuivab ainult otstest. Kartus oli, et äkki läheb enne tohletama, kui ära kuivab. Öko tähendab selles majas mitmeid aspekte. Mitte ainult looduslähedasi materjale, vaid ka energia säästmist. Nii näiteks on osa müüre laotud põletamata tellistest. Ja ahjud on laotud varemgi kasutatud tellistest. Sest milleks raisata energiat? Teine lugu on muidugi see, et toortelliste tehasest välja rääkimiseks ja nn vanakivide otsimiseks tuli energiat kulutada ikkagi. Nüüdseks on maja rajamine kestnud kolm aastat, aga valmis see veel ei ole. Esimesel korrusel on küll asjad ühel pool köögi ja elutoaga, kuid aega läheb veel sauna ja külalistetoaga, mis seni on olude sunnil pigem töötuba. Pererahva magamistoad asuvad ärklikorrusel. «Vahepeal on kopp ikka nii ees, et kuu-poolteist ei tee mitte kui midagi. Tahaks muud elu ka nautida,» kostab pereisa Tiit. Ent ökomaja ja vana palkamaja sümbioos ei ole Kaasikuid ometigi takistanud majale panemast plastaknaid. Miks ometi? Anneli põhjendus kõlab pikalt ja lihtsalt. Põliseid aknaid niikuinii enam polnud ja lähem uurimine näitas, et traditsiooniline selle kandi aken oleks just silmade kõrgusele jätnud kolm klaasiruudukest – istu nagu trellide taga. Nii saigi valik tehtud suuremate ruutude, parema vaate ja valgusküllasuse kasuks. Tiit Kaasik lisab aga, et energiasäästlik aken on ju ka öko. Lõpuks. Ega siis muuseumi ehitatud, vaid oma kodu. Nõuanded alustajale Tiit ja Anneli Kaasiku nõuanded vana palkamaja otsijale - Voodri taha varjatud palkseina tervist on raske hinnata. Kivivooder takistab aga hingamist ja kivisse müüritud palkmaja ostmisega tuleks olla üliettevaatlik. Kõige kindlam on selline maja, kus palkseinad on paljad ja nende seisund silmaga näha.
> Loe edasi |
