Kiire inflatsioon lööb ennekõike vaesemate inimeste rahakoti pihta
Kulutage kogu oma vaba raha otsekohe ära! Ostke asju! Ostke raamatuid, kunsti, kodutehnikat – mida hing ihkab ja rahakott kannatab. Seda muidugi n-ö taskus oleva raha eest, mitte tarbimislaenu võttes, sest inflatsioon sööb igast jõude seisvast sajast kroonist aasta jooksul juba kuus krooni lihtsalt ära. Veel parem aga oleks see, kui võtaksite laenu ja ostaksite uue korteri või maja. Praegu on inflatsioon suurem kui kinnisvara laenuintress, järelikult on laenuvõtjad teinud kasulikuma otsuse kui rahakogujad.
Muidugi ei kesta selline pidu igavesti. Veelgi hullem kui sukasäärde kogutud raha väärtuse kaotus ootab laenajat töö kaotuse või palga vähenemise korral. Märtsis kasvas tarbijahinnaindeks aastases arvestuses 5,7 protsenti. Nii kõrget aastast hinnatõusu nägi Eesti viimati 2001. aastal, siis oli inflatsioon 5,8 protsenti. Aastal 1998 kasvas tarbijahinnaindeks 8,2 protsenti. Vahepealsetel aastatel on hinnatõus olnud märksa väiksem. Kui juba meenutada, siis aastal 2001 oli keskmine palk riigis 5510 krooni. Seda on peaaegu kaks korda vähem kui praegu. Selles viimases võrdluses peitubki analüütikute arvates üks peamisi kiire inflatsiooni põhjusi. Majandus kasvab väga kiiresti, koos sellega palgad ning kahjuks ka hinnad. Viimatise hinnatõusulaine üks mootoreid on toidukaubad, nii kauplustes kui ka toitlustusasutustes, alates sööklatega ja lõpetades restoranidega. Mida vähem inimene teenib, seda suurem on toidukauba osakaal tema kulutustes. Kui lisame siia ka eluaseme kulud, mis on kallinenud pöörased 15 protsenti, siis on selge, et roosa majanduskasvu lugu võib nii mõnelgi juhul olla lootusetu võidujooks ellujäämise nimel.
Me ei tea täpselt, mida toovad järgmised kuud. Välismõjutuste vastu oleme kaitsetud, kuid me saame tegutseda koduse majanduse konkurentsivõime kasvatamise nimel. Mida teeb uus valitsus selleks, et Eesti ettevõtete konkurentsivõime kasvaks? Mida teevad meie majanduse arengu nimel Skandinaavia suurpangad? Need on küsimused mõjukatele institutsioonidele. Kui majanduses tervikuna suurt seisakut ei tule, elame ka kiire hinnatõusu üle. Iga inimene saab aga endalt küsida, ega ta ülemäära pillavalt oma rahaga ümber ei käi? See küsimus näib muidugi olevat vastuolus loo algul antud soovitusega, aga mida rohkem oleme valmis maksma, seda kiiremini hinnad tõusevad. Eriti kui pillame näiliselt odavat tarbimislaenu raha.
