|
«Radooni peamiseks allikaks on pinnas,» lükkas radooniohtlikkuse kaardi
koostanud Eesti geoloogiakeskuse juhtivgeoloog Valter Petersell ümber arvamuse,
nagu võiks kõrgendatud radoonirisk kuidagi näiteks Tšernobõliga seotud olla,
kirjutab Põhjarannik.
Kui rääkida norme ületavast radoonisisaldusest ruumides, võib mõnel puhul osa
süüd panna ka kasutatud ehitusmaterjalidele.
Kui madala radooniriskiga alale ehitama asudes tuuakse majaalune täitepinnas
kõrge radooniriskiga alalt, on selge, et risk tuleb sellega kaasa.
Peterselli sõnul leidub Ida-Virumaal radooni peaaegu kõikjal, välja arvatud
Ontika klindi piirkonnas.
Kõrgema riskiga piirkonnad on Narva, Sillamäe, Vaivara, Toila, Voka, Aa,
Saka, Purtse ja Aseri – ala, kus elab umbes kolmandik idavirulastest ning mis
enamjaolt on perspektiivsed eramuehitusrajoonid.
«Välisõhus ei ole radoon kusagil mingiski koguses ohtlik,» kinnitas
keskkonnaministeeriumi kiirguse peaspetsialist Evelyn Pesur selle gaasi kiiret
hajumist.
Siseruumides seevastu tuleb ohtu tõsiselt võtta. Eriti talvel, kui
aknaid-uksi eriti lahti ei hoita, maapind üldiselt külmub, aga mitte majaalune
pinnas, kust radoon lõpuks väljapääsu leiab – ja maja imeb seda sealt nagu
pumbaga endasse.
«Radooniohtlikku pinnast tuleb ehitades kindlasti arvesse võtta,» panid
Petersell ja Pesur südamele.
Olulisim on vundament, mida tänapäevaste võimaluste juures on täiesti
võimalik radoonikindlaks ehitada.
Juba valmis majades tuleb rohkem vaeva näha: ruume (ka keldreid) tuulutada,
ruumid suitsuosakestest vabad hoida, ventilatsioonisüsteem üle vaadata ja
korrastada (või paigaldada, kui seda seni pole), põrand hermeetiliseks
muuta. Toimetas Alo Raun, Postimees.ee |
