Klaasitäiel verel on aga tihtipeale elu kaal, olgu opilaual või liiklusõnnetuses känkraks moondunud autos. Ämbris hoitakse päriselus verd vist vaid ühel juhul: kui enne jõule koduseale ots peale tehakse ja algab verivorstitegu. | | | | VIIMASED KOMMENTAARID | Vaatleja
Kel vähegi tervist, ärge kartke. Olen samuti pikajaline doonor, saldos 47 vereloovutust ja hulgalise...
|
|
Võtsin mõõteanumaks pange, sest me kõik kujutame kaunis täpselt ette, kui palju see mahutab. Doonoritest vendade Taivo ja Raivo Asula antud vere joonistas arvutigraafik Artur Kuus küll keskmisest suuremaisse, 15-liitristesse ämbritesse, sest väiksemail oleks pildil kitsaks läinud.Täiskasvanud inimese kehas voolab sõltuvalt kehamassist neli kuni kuus liitrit verd. Imikuil vaid paar teeklaasitäit, aga neid muidugi doonoriks ei kutsuta. Ei kutsuta ühtki alla 18-aastast, olgu temas verd palju tahes, samuti üle 65-aastasi. Keskmise doonori soontes on viis-kuus liitrit verd, sellest võiks ta oma tervist ohtu seadmata korraga ära anda kuni 13 protsenti ehk 650–750 milliliitrit. Tegelikkuses meditsiin riski piirile ei lähe ja piirdub 470 milliliitriga. Sõltuvalt soost saab anda verd neli-viis korda aastas: naised neli, mehed viis korda.
Verekeskuses nagu juuksuris Leidub tõesti tegevdoonoreid, kes on oma elu jooksul loovutanud verd kümme korda rohkem, kui voolab nende soontes. Selline doonor käib verekeskuses pea sama tihti või tihedaminigi kui mõni juuksuris. Kümme aastat, kakskümmend aastat, kolmkümmend aastat, nelikümmend aastat. Pool elu.
Verekomponente ei tarvita üksnes kirurgid operatsioonidel, neid pruugitakse ka näiteks põletuste, immuunpuudulikkuse, hemofiilia ja leukeemia raviks. Kuid kui võtta mõõdupuuks kõige harilikum tarvitusviis – ülekanded operatsioonidel –, kulub ühe lõikusega keskmiselt kolm-neli doosi doonorverd, täpsemalt 1–1,3 liitrit punaliblede lahust.
Et hoolimata teaduse hiilgavaist edusammudest pole tehisverd seni leiutatud, on naturaalne inimveri asendamatu. Taivo ja Raivo Asulat võib nimetada julgelt kümnete inimelude päästjaiks. Kui need verega täidetud ämbrid teid tülgastasid, suudate ehk pärast äsjaseid selgitusi ebameeldiva tunde tõrjuda ja võtta verepangesid kui sümboleid elujõust ja tervisest, mida paljudel – õnneks väga paljudel – pole kahju kamaluga jagada. Tavaliselt täiesti võõrastele inimestele.
Jah, räägitakse, et mõnele inimesele annab vereloovutus puhtfüüsiliselt parema enesetunde. Hakkaks nagu kergem, abaluu all tärkaks justkui tiivad, olgugi tillukesed. Eks ole ju vanast ajast teada, kuidas Vana-Kreeka arsti Galenose leiutatud aadrilaskmisega igasugu haigusi ravida püüti ja kuuldavasti ei surnudki kõik sellise ravitsemisviisi juures ära, vaid tõepoolest tervenesid.
Hingeline rahuldus Mina julgen siiski uskuda, et doonori enesetunde paranemine on rohkem vaimline kui ihuline. Teadmine, et sa võisid oma teoga päästa kellegi elu, on vähemalt sama võimas kui lastehaiglale saja krooni annetamine, kuigi doonor ei saa tavaliselt kunagi kuulda, keda ja mil viisil ta täpselt aitas. Tartus saab verd anda aadressil Puusepa 1a, Tallinnas Ädala 2, Pärnus Metsa 1, Kohtla-Järvel Ravi 10d. Artikli kirjutamisel on kasutatud Põhja-Eesti ja TÜ kliinikumi verekeskuse kodulehekülgede ning TÜ kliinikumi verekeskuse direktori Helve Königi abi.
|
