|
Teadsin Jordaaniast ainult, et see on piirkonnas kõige turvalisem riik, tema
naabreid - Iraak, Süüria, Palestiina, Iisrael ja Saudi-Araabia - teame eeskätt
muudel põhjustel, kirjutab Hannes Linnamägi Virumaa Teatajas.
Jordaania pindala on Eesti omast täpselt kaks
korda suurem ja enamikku maast katab kõrb. Ka oli teada fakt, et USA president
George W. Bush siirdus pärast Eesti visiiti Jordaaniasse. Telepildist meenus ka
endine kuningas Hussein, keda sellel maal siiani väga austatakse. Ja ongi
kõik.
Tragikomöödia laevasõiduga
Eestist lennukiga Jordaania pealinna AmmÄnisse küll saab, kuid piletihind on
tugevasti üle 10 000 krooni. Egiptusest saaks autoga, aga et vahepeale jääb
Iisrael, tuleks sõiduks viisa hankida. Uurisin Jordaania kohaliku reisifirma
käest välja, et laev läheb kell 13 ja sõidab poolteist tundi. Laeva väljumiskoht
on Sharm el Sheikist 160 km kaugusel asuv Newiba, randumiskohaks Jordaania
sadamalinn Aqaba.
Hommikul, kui teele asusime, oli noorematel reisiseltskonnast (kokku oligi
meid neli) kaasas varustus igaks reisijuhtumiks, vanematel meestel käis asi
lihtsalt - neil oli kilekotis kahe peale kaks paari ujumispükse, kaks hambaharja
ja kuus õlut.
Jõudsime Newiba sadamasse õigeks ajaks, isegi kaks tundi varem. Leppisime
taksojuhiga kokku, et ta tuleb meile nelja päeva pärast kella poole üheks vastu.
Pilet kiirlaevale oli suhteliselt kallis, see maksis 59 USA dollarit. Tegime
vajalikud toimingud poole tunniga, misjärel viidi meid istuma nn eliidi
ootesaali. Laevapiletite kontrollimisel öeldi, et laev väljub hoopis kell 15,
aga laevale tuleb minna kell 14. Sadama ootesaal oli täiesti võrreldav mis tahes
N. Liidu-aegse rongijaama ootesaaliga. Ainult küüslauguhaisu oli vähem.
Kui kell oli 14 läbi, sain teada, et laevale saab umbes tunni pärast. No kaua
võib?
Kohe pärast seda karjuti sadama mikrofonist, et aeglane laev üldse ei välju
ning kes piletiraha ei taha kaotada, peab oma pileti kiirlaevapileti vastu
vahetama. Pileteid tagasi ei osteta ja järgmisel päeval need ei kehti. Pileteid
vahetati poolteist tundi.
Olime sadamas teada saanud, et laev mahutab 650 inimest, kuid inimesi paistis
seal küll rohkem olevat.
Kui kella viie ja kuue vahel õhtul tundus juba, et hakkame laevale saama,
tegi üks araablasega koos elav prantslanna ettepaneku minna igaks juhuks ukse
juurde seisma, sest äkki unustatakse meid lihtsalt ära.
Seltskond oli meil selleks ajaks suurenenud ühe ameerika nn seljakotituristi
ja ühe Poola reisikonsultandi võrra. Ümberringi olid ainult araablased, kes
Euroopa naisi põlevate silmadega vaatasid.
Ukse taha tekkis tõesti suur pundar, mistõttu seda prantsuse tädi tuleb küll
tänada, sest meie laevalepääsemises oli temal olnud suur roll. Järsku kuulsime
mingit kisa. Selle asemel, et laevale minna, hakkas umbes 20liikmeline seltskond
palvetama. Sai selgeks, et kiirlaev liigub siis, kui Allah käsib, mitte sel
kellaajal, mis reisiplaanis kirjas.
Kui suure surmaga lõpuks laevale saime, pandi meid kui muumaalasi eraldi
istuma, paluti meilt passid ja anti vastu ussikestega lipik, näidati koht,
kuhu kirjutada oma nimi, eesnimi ja päritoluriik. Pass lubati kätte anda sadama
terminalis. Tore lugu küll - oled laevas, mingi suvaline lipik pihus, ja pass on
ka jumal teab kus.
Laevas näidati jõhkrat filmi naiste vägivallast, kus ameeriklasest
naisvõitleja tappis jaapanlasest naisvõitleja.
Filmi autoriks Quentin Tarantino. Midagi nii ajuvaba pole ammu näinud. Et
laevas oli ka palju lapsi, siis pani see paratamatult mõtlema, et niisuguse
filmi näitamine oli taotluslik, näitamaks, kui hea ja tore on araablaste
ühiskond, et muu maailma naistel polegi midagi peale vägivallaga tegelemise
teha.
Saime laevalt maha kella 14.30 asemel alles kell 20.30. Kokku kestis selle
n-ö kiirlaeva 60kilomeetrine reis seitse ja pool tundi. Niisugust tohuvabohu
polnud ma ammu näinud.
Kui hotelli jõudsime, jõime selle restorani õllest tühjaks, sest pudeleid oli
seal vaid kümme, hind kokku 60 USA dollarit. Selline on õlle hinnatase ka
araabia maade restoranides. Poed, mis kanget kraami ja õlut müüvad, on spetspoed
ja neid on väga vähe. Näiteks Pärnu suuruses Aqabas oli neid kaks.
Surnumeres lehte lugemas
Teekond Surnumere äärde kulges oru üht serva pidi, teisel pool oli juba
Iisrael. Iga 30-50 km tagant küsiti, kust oleme ja kust tuleme, passi ei pidanud
küll kordagi näitama, oli küllalt meid sõidutanud mehe paarist araabiakeelsest
lausest.
Araablasega vesteldes selgus, et neil on keskmine palk ning hinnatase meie
omaga võrdne. Isegi kütuse hind, mis mujal sealkandis on tunduvalt odavam.
Egiptuses näiteks kolm krooni.
Kui 200 km oli läbitud, hakkas paistma Surnumeri, mis tegelikult on sügaval
oru põhjas asuv järv. Surnumere rannajoon on maailma absoluutselt madalaim
punkt, mis asub juba praegu 418 m allpool merepinda. Mere tase langeb pidevalt
ja see teeb sealsetele inimestele tõsist muret. Räägitakse, et varsti tehakse
tunnel, et sinna Vahemerest vett juhtida.
Järve pikkus on 50 km ja laius kõige laiemas kohas 23 km. Surnumere vee
soolasisaldus on üle 30 protsendi. Sellest tulenevalt ei ole seal mingeid
eluvorme peale bakterite. Küll aga pakub Surnumeri turistile palju.
Surnumere ääres päikest võttes pole kreemi vaja kasutada, sealsed aurud
aitavad ultraviolettkiirguse eest kaitsta, ja Surnumere soolad on ihule
kasulikud.
Täiesti omamoodi kogemuse sain Surnumeres ujudes. Põhjaminekut seal karta
pole. Suur soolasisaldus aitab sul vee peale püsima jääda. Läksin nabani vette.
Võtsin ajakirja kaasa ja lugesin seda, nagu oleks kodus voodis - vesi lihtsalt
kannab sind. Käisime Surnumere ääres 20. detsembril, isegi siis oli vesi 25
kraadi.
Teisel päeval käisime Petras. See on koht, mille pärast paljud inimesed
Jordaanias käivad. Petra tähendab kreeka keeles kaljut. Tegemist on vana
linnaga, mis oli 1000 aastat tsivilisatsioonist eraldatud. Petra rajasid
muistsed nabatealased mõnisada aastat enne meie ajaarvamist. Nad oskasid juba
sel ajal veevarusid kontrollida, kaljudesse veejuhtimissüsteeme rajada ning
suutsid oma aja kohta olulise linna otse kaljude sisse rajada. Hiljem läks linn
roomlaste kätte ja koht suri vaikselt välja. Lõplikult juhtus see pärast 363.
aasta maavärinat.
Viimane maavärin oli 350 aastat tagasi. Selle tagajärjel kukkusid ehitised
kokku, kuid kõik, mis oli kaljudesse raiutud, jäi püsima. Linnas asuvates
hauakambrites elasid ainult kohalikud beduiinid. Alles ligi 1500 aastat hiljem
jõudis sinna esimene eurooplane Johann Ludwig Buckhart.
Tänapäeval kuulub Petra UNESCO maailma kultuuripärandite nimekirja. Ka
hiljutises Eesti Ekspressis avaldatud 21 maailmapärandi hulka kuuluva 21 objekti
seas. Petras ja selle läheduses asuvas Wadi Rumi orus on filmitud palju filme,
millest tuntuimad on «Indiana Jones» ja «Viimane ristiretk».
Päikesetõus Petras
Jordaania valitsus on Petrast teinud korraliku vabaõhumuuseumi ja
turismimagneti. Sissepääs linna maksis 21 dinaari ehk 380 krooni. Lisapäevad on
odavamad, mistõttu inimesed lähevad sinna mitmeks päevaks. Petrasse sisenemine
on täiesti omamoodi kogemus. Ainus tee, mis sinna viib, on poolteist kuni viis
meetrit lai ja 1206 meetrit pikk vana jõesäng, kõrval kuni 100 m kõrged kaljud.
Sellepärast oli linna ka väga raske vallutada.
Petra territooriumil võib viibida ainult päikesetõusust päikeseloojanguni,
muuks ajaks tuleb sealt lahkuda. Inimesed elavadki kõrval asuvas Wadi Mussa
linnas.
Teeraja lõpus avaneb selline vaade, mida on raske kirjeldada. Kalju vahelt
hakkab paistma roosakat värvi palee, mida nimetatakse varakambriks. Tegelikult
pole seal varakambrit tõenäoliselt olnudki. Tegu on templiga, mis on kalju seest
välja raiutud ja on sellisena püsinud üle 2000 aasta.
Üks huvitavamaid marsruute ongi mäkketõus kaljudele ehitatud treppi mööda
üles, kus asub peavärava templiga sarnane tempel.
Ainus asi, mis Petras häiris, oli kohalike kaupmeeste pealetükkivus ja
kohalike meeleheitlik soov sulle mäe otsa minekuks eeslit laenata. Tipus olles
küll mõtlesin, et oma jalaga on ikka kindlam, sest kui eesel väärataks, oleks
paarikümnemeetrine kukkumine võinud jumal teab millega lõppeda. Kõige ilusam oli
ülevalt vaade ümberkaudsetele kaljudele.
National Geographic on pannud Petra nende väheste paikade hulka, kus iga
inimene oma elu jooksul peaks ära käima. Minul on seal nüüd käidud, soovitan ka
kõigile teistele, koht on huvitav.
Viimasele päevale jäi tagasisõit Egiptusesse. Seekord olime targemad. Läksime
sadamasse alles siis, kui laev oleks pidanud juba ammu väljunud olema.
Laevasõitu ootasime jälle poolteist tundi. Seekord saime peale suuresti tänu
inglise härrasmehe vaistule. Tagasisõidul leidsime õnneks midagi first classi
ruumi sarnast, kus oli puhas ja kust meid ära ei aetud. Laevasõit Egiptusesse
oli siiatulekust mitu korda mugavam.
Ilmselt ei ole detsember ja jaanuar, mis on külmavõitu, kõige õigeim aeg
Jordaania ega ka Egiptuse külastamiseks, kuid maist septembrini on seal ikka
väga palav.
|