| Pesupoe omanik, raamatupidajaharidusega Eve Oidekivi ütles, et talle meenus kohe Eve Kangaäri lugu, mille omanik Virve Sepp pidas äris vastu samuti ligi kümme aastat. «Üksiküritaja üritab, hambad ristis, kümne aastaga ütleb jõud üles,» tunnistas ta Järva Teatajale. Soomes on väikepoed tavalised Oidekivi tunnistas, et südamest kahju on lõpetada. «Tore oli. Kui oled ise omanik, teed kõike, kohati lausa imenippe, et sinu poest ostetaks. Sul pole ükskõik,» põhjendas ta. Oidekivi sai mõtte väike intiimne pood teha Soomest, kus ta koos abikaasaga mõnda aega elas. «Haminas oli selliseid ja veel palju väiksemaid poode, tundus, et kõigil läks hästi,» ütles ta. Liiati polnud Paides kümne aasta eest veel Maksimarketit ja kaubamaja pesuosakonnas oli valik väike – nõudlust jätkus. «Oli ka huvitavaid kaubapakkujaid, näiteks üks Hispaania pesu sissetooja – värviline, hea, odav, aga ka tema oli väikeüritaja ja pikapeale neelasid suured hulgifirmad ta alla,» teadis Oidekivi öelda. Väike pood on pesuga kauplemiseks hea – müüja on kauba ja kliendi vahel, mida suures poes pole. «Kümme aastat tagasi oli ka olukord selline, et klient tuli sisse ja tunnistas kohe, et ei tea numbritest midagi,» ütles Oidekivi. «Mina kuulasin, mida ta proovides räägib ja vajab, soovitasin, tihti kutsuti mind proovikabiini vaatama, kas lõige ja värv ikka sobivad.» Enamjaolt katsetas Oidekivi läbi uued mudelid ja veendus, et kui ka oma numbrit tead, siis iga mudel ei pruugi istuda. Kõige minevamad ikka 75 A ja B, 80 A, B, C. «Aga kui oled D, E või F korviga? Kirjutasin klientide erisoovid üles ja tellisin,» märkis ta. Oidekivi mõte oli rohkem kallimat pesu müüa, aga küllap polnud aeg siin selleks veel küps. «Mina ei jaksa kauem oodata,» tunnistas ta. Kuigi kauplusel oli siiski paar klienti, kellele ta tuhande krooni kanti jäävat pesu tellis. «Ostsid ja olid rahul, firma garanteeris kvaliteedi,» lausus Oidekivi. «Pesu on tähtis! Kui oled ostnud ebakvaliteetset, mis hõõrub siit–sealt, ja siis kvaliteetset, tunned vahet.» Teine kaubarühm oli sukkpüksid. Tavaklient ei peagi teadma ja pakendilt märkama, mida üks või teine märk tähendab. Näiteks noortele mõeldud madala vöökohaga sukkpüksid. «Või et tihendatud varbaotsaga sukkpükse ei sobi kanda lahtise kingaga. Või et lahtise kingaga kandmiseks on osal sukkpükstel kummitäpikesed talla all, et jalg kingas ei libiseks. Ei teadnud? Selleks müüja ongi, et selgitada,» lausus Oidekivi. Asukoht määrab FIE olla on raske, Oidekivi tegi kõik tööd ise. Ja hoidis äri püsti pangalaenuta. Aga Oidekivi äril on aeglane käive, kauba all palju raha kinni, kuid makse tuleb maksta õigel ajal. «Võtame näiteks päevitusrõivad: septembris tellin, kaup tuleb aprillis–mais,» arutles ta. «Aga kui õiget suve ei tulegi? Kaup jääb kätte ja raha selle alla kinni. Kaupa tagasi ei võeta ja järgmine kord ei julge tellidagi. Aga siis tuleb kuum suvi.» Veel jõudis Oidekivi arusaamisele, et number üks on asukoht: seni, kuni tema pesupood asus majas Keskväljak 18, jagus kliente. Erinevatel põhjustel pidi ta sellest majast välja kolima, pool aastat ei pidanud kauplust üldse, siis alustas Tallinna tänavas senisest asukohast vaid saja meetri kaugusel. «Kohe tundus, et see pole see. Kui ikka minu püsikunde ütleb, et tal läheb meelest, et ma siin olen, on halvasti,» lausus ta. «Poolteise aasta jooksul pole siin käinud ühtegi Türi inimest, aga endises kohas käisid, olin neile kui bussipeatuse pikendus.» Ka mehed kadusid. «Endises kohas käis hoopis rohkem mehi oma naistele pesu ostmas. Andsin nõu. Igatahes mitte ühtegi paari ei toodud tagasi. Aga ma ei tea, kuidas need mehed suurde kaubakeskusse läheksid naiste pesu ostma,» ütles Oidekivi. Oidekivi tunnistas ausalt, et talle meeldis seda tööd teha. Suhtled, saad tagasisidet. Väikeses poes ei kurjustata, pigem saad vastu postitiivset. «Küsisin ühe müügiagendi käest, kas minusuguseid veel Eestis on. Pidavat olema, näiteks Rakveres, aga vähe, ja neil on raha, mida ärisse investeerida,» lausus ta. |
