Neile, kes õhkavad igatsusega pealinna legendaarse Café Anglais` hubase õhustiku, hõrgu sooja kanasalati või suussulava šokolaadirulli järele, mida ei ole Tallinnas nähtud enne ega pärast, ütleb pooleteise aasta eest suletud menupaiga endine perenaine Ann Sommerfeldt, et loodab kunagi midagi samasugust ellu äratada. Aga ainult siis, kui leiab sobiva koha. «Ma isegi ju igatsen seda kohvikut taga,» tunnistab Ann, eesti juurtega kosmopoliit.Ent õdusaid istumisi-olemisi sõprade, hea toidu ja veiniga saab koduski teha. «See kõik kokku on asendamatu kooslus. Ja hoopis midagi muud kui restoranis söömine. Mina naudin toitu alati rohkem siis, kui olen sõpradel külas. Mäletan isegi seda, mida keegi aastate eest pakkus...» Ann armastab ka ise süüa teha ning oma kokakunsti sõpradega jagada. Nüüd, kui kohvikut enam ei ole, korraldab ta tihti koduseid õhtusööke, mis on ühtaegu lõbu ja võimalus suhelda. Tal pole küll ühtki kodust hittrooga ega ka erilist kirge ühegi maa köögi vastu, kuid kõik, mis menüüs, on seotud hooajaga: «Tarvitan värsket kraami, mida on parasjagu saada. Toidukunsti põhitõde ju ongi, et kõik, mis värske ja kohalik, maitseb kõige paremini.» Süda teeb maitse Ent katsetada meeldib Uus-Meremaal eesti peres kasvanud ja kõigele uuele avatud Annile küll. Ta loeb palju kokaraamatuid, ent harva teeb roa retsepti järgi üks ühele valmis – pigem sünnib Anni oma versioon, ja seda ka läbiproovitud toiduklassikast. Ta on veendunud, et toit õnnestub igal juhul siis, kui teed seda pingevabalt, südame ja naudinguga. Ka siirast tahtmist seda teistega jagada peab olema. Uus-Meremaa anglosaksi joontega köögist naisel eriliselt säravaid mälestusi ei ole. Vaid mereandide ja värske kraami valik oli seal külluslik ning lausa kutsus katsetama. Kuid nüüd, kui sealne Aasia kogukond on kasvanud, on ka köök Anni sõnul rahvusvahelisem ja maitsekirevam. Seitseteist aastat Pariisis aga õpetas teda lugu pidama prantslaste pikkade traditsioonidega toidukultuurist – sajanditega kujunenud rangetest toidukombinatsioonidest, eri maakondade hõrgutistest ning prantslaste oskusest nautida söömist ja elu üldse. Prantslane sööb alati kenasti kaetud laua taga, tavaliselt kolm käiku, ja loomulikult käib toidu kõrvale vein. Võileib kontorilaua ääres ei ole prantslasele mingi söök! Ning vanad head prantsuse veinid on klass omaette. Kuid viimastel aastatel on Ann enese jaoks avastanud ka mõned suurepärased Uus-Meremaa punaveinid. Lemmik must leib «Kilu, heeringas ja hapukurk on mul siiski n-ö veres,» nimetab Ann oma lemmikuid siinsest köögist. Eesti musta leiba peab ta aga parimaks maailmas! Kui ta on koos mehega mõned kuud Eestist ära rändamas, tunneb ta mustast leivast hirmsasti puudust. Ka kohupiimapasta on armas asi, ütleb ta. Ja Eesti maasikad on magusaimad maailmas ning kiitmata ei saa jätta siinset rikkalikku metsaseente valikut. Kokkamist õppis Ann oma isalt, kes valmistas väga maitsvaid Eesti roogi – suurepärast kapsapirukat, kotlette, rosoljet, marineeritud kala jm. Isa tegi neid siiski omal viisil, näiteks kapsapirukas oli ohtra täidise ja imeõhukese tainakihiga – siin näeb naine pigem vastupidist. Isa õde küpsetas aga pidudeks imelist kringlit safrani ja mandlitega. «Uus-Meremaa sõbrad armastasid meie Eesti toidulauaga pidusid väga, sest neile oli see kõik väga eksootiline,» räägib Ann. Kui on kiire, eelistab Ann teha kõikvõimalikke salateid. Ning tema köögikapis peab alati olema küüslauguga maitsestatud oliiviõli ja potis kasvama värske basiilik, tüümian ja murulauk. Viimase aja parimaks maitseelamuseks nimetab ta ühe sõbra lihtsat õunakooki – selline vanamoodne, lehttainast ja oma aia õuntest, lisaks suhkrut ja vahtrasiirupit. Kuumalt süües ületamatu! Aeg-ajalt on vaja enesele meelde tuletada, et lihtne ongi parim, tõdeb Ann. Ning kui küsida, mis oli tema kohviku menu saladus, on vastus samuti lihtne: tema sooviks oli koht, kus inimesed tunneksid end mõnusalt ja saaksid süüa lihtsat, aga tervislikku ja maitsvat toitu. Et portsjonid oleks helded ja hind mõistlik, kohv hea ja koogid hõrgud, teenindus sõbralik ja osavõtlik. Ei mingit imet. Kõik see, mis täidabki meeled rahulolutundega. Kuid proovige kodus järele. Anni retseptide kogused on neljale sööjale Sissejuhatus: porru vinegretiga 8 porrut, 3 kõvaks keedetud ja peeneks hakitud muna, veidi peenestatud peterselli, kastmeks 1 spl Dijoni sinepit, 1 purustatud küüslauguküüs, 1 spl valge veini äädikat, 6 spl oliiviõli, 1 tl suhkrut, veidi soola ja pipart. Eemalda porrult lehe tipuosa. Lõika porru pikuti pooleks, et saaksid varred mullast puhtaks pesta. Siis tükelda vili 10 cm pikkusteks kangideks. Säti need tihkelt väiksemasse keedunõusse, et porru säilitaks keetmisel oma ümara vormi. Lisa vesi ja sool ning keeda u 10–15 minutiga pehmeks. Vinegrettkastmeks sega sinepi hulka sool, suhkur, purustatud küüslauk ja äädikas. Sega, kuni sool ja suhkur on lahustunud. Lisa õli ja pipar ning sega ühtlaseks.
> Loe edasi |
kõik galeriid
