Olin 12 aastat kirglik suitseja. Nüüd, mil viimasest nikotiinikepikesest möödub nädal, võib ehk juba väita, et olen alustanud suitsetamise mahajätmise vaevarikast teed. Suitsetama hakates arvasin, et olen ise enda peremees ja võin iga kell loobuda, eriti kuna pidasin end pühapäevasuitsejaks. Tõsi on, et ajapikku said kõikidest päevadest pühapäevad.Mõte, et peaks suitsetamisest ühel heal päeval siiski loobuma, tiksus peas vähemalt viimased viis aastat. See hea päev, õigemini hetk koitis minu jaoks tänu ühele võhivõõrale naisele. Töölt minnes istusin marsruuttaksosse, vahetult enne jõudsin loomulikult teha veel ühe suitsu. See võõras naine niheles minu kõrval terve tee ja lõpuks küsis: «Kas te olete suitsumees?» Jaatava vastuse peale sain teada, et ümber minu levib jube pigihais. Ausalt, see ei olnud just minu elu parim hetk. Ma ei hakka kõiki hüvesid, mis mahajätmisega kaasas
käivad, üles lugema. Kõik teavad neid, isegi suitsetajad. Aga vähemalt olen
vähem variserlik suitsetamise kahjulikkusest artikleid kirjutades ja hoian
kõikidele saatusekaaslastele siiralt pöialt. |
kõik galeriid
