Astmelise tulumaksu pooldajad on vähemalt sajandi ajast maha jäänud, leiab majandusteadlane Andres Arrak Audentese Ülikoolist.

Kas proportsionaalne või astmeline tulumaks - see hamletlikult olemuslik küsimus tõusetub raudse järjekindlusega iga kord enne järjekordseid valimisi. Kusjuures hämmastav, et ka enne presidendivalimisi. Kuigi presidendil ei tohiks maksusüsteemiga ega Eesti majandusliku arenguga laiemalt mingit pistmist olla.

Proportsionaalse süsteemi pooldajate tugevaim argument on, et selle süsteemi raames oleme saavutanud enneolematut majanduslikku edu. Vastaste, astmelise süsteemi pooldajate argument on sama «sisukas» – maksuastmete kehtestamine on õiglane, kuna vaeseid on rohkem ja see on nende huvides. Lisaks viited «välismaa kogemusele»: lükkasid ju sakslased proportsionaalse süsteemi idee hiljuti tormakalt tagasi.

Nii nagu ei saa iseseisva Eesti majandusedu pelgalt maksusüsteemi arvele kirjutada, ei tohi ka tulude aktiivsemas ümberjaotuses näha automaatselt suurema sotsiaalse võrdsuse garantiid. Maksud on majandussüsteemi üks ja väga oluline osa. Ei ole ka saladus, et olelusvõitlus riikide vahel on muutunud osaliselt maksusüsteemide võistluseks.

Maailm on üha avatum ja kapital üha rahvusvahelisem. Rahvuslike majanduste kasvanud avatus on muutnud üha raskemaks isoleerida koduseid maksusüsteeme rahvusvahelistest. Igasugune kodune maksureform peab arvestama lisaks sisemistele ka väliste vastukajadega. Järelikult peavad teisenema ka maksureformide hindamise traditsioonilised kriteeriumid.

Mitmed meetmed, mis suletud süsteemis (fikseeritud kurss, kontrollitud kapitali liikumine) näisid toimivat võivad uutes oludes muutuda teostamatuteks või lausa kahjulikeks. Tänane USA ja Suurbritannia võlgnevad suure osa oma majandusedust ja madalast tööpuudusest 80’te aastate majandus- ja maksureformidele. Reagani 1986. a. maksureformi põhimõtted levisid kiiresti enamikesse arenenud riikidesse.

Eesti taasavastas 1994. aastal proportsionaalse maksusüsteemi. Eesti eeskujule on järgnenud veel kaheksa riiki alates Leedust ja lõpetades Rumeeniaga. Kõik muuseas postsotsialistlikud riigid. Neile kaheldamatut edu toonud ideed tunduvad paraku sajandialguse vanas ja haiges mandri Euroopas, sh Saksamaal ikka veel pühaduserüvetamisena.

Selge on see, et makse kärbivad ja maksusüsteeme lihtsustavad tänapäeval enamus riike. Kõik need, kes kutsuvad üles vastupidisele, on viisakalt öeldes vähemalt pool sajandit ajast maha jäänud ja ujuvad vastu tuult. Viimaste hulka kuuluvad Eestis selgelt suuremat sotsiaalset õiglust ja inimesest hoolimist jutlustavad vasakpoolsed, ükskõik kuidas nad end ka ei nimeta. Populistlikus häältepüüdmises on justkui kõik vahendid lubatud.

Tehkem eelöeldu kinnituseks lühike ajalooline tagasivaade maksupoliitikate- ja süsteemide arengusse viimase saja aasta jooksul. Meetodid, millega valitsused on tulusid kogunud, on viimase saja aastaga oluliselt muutunud. Õigem oleks öelda, et sajand tagasi polnud reaalset süsteemi olemaski. Rohkem nägi see nii välja, et maksustati kõike, mis kätte juhtus. Alates meeste habemetest ja lõpetades akende ning soolatud vaalalihaga. Need sadades mõõdetavad erinevad maksud olid väga ebaefektiivsed, kerged kõrvale hoiduda ja ei andnud eriti palju tulu.

Keskmiselt moodustasid valitsuste maksutulud 20. sajandi esimesel kümnendil alla 10 protsendi SKP’st, USA’s alla kolme protsendi. Loomulikult oli valitsuste roll majanduses vägagi proportsionaalne selle tuluosaga. Töölisklassi teadlikkuse tõusu ja organiseerituse kasvuga koos hakkasid levima ideed maksusüsteemi rollist tulude ja rikkuse ebavõrdse jaotuse leevendamisel. Hakati maksustama tulusid ja kasumit. Tõsi küll, need maksud andsid kokku väga väikese tulu ning neid maksid vaid kaduvväike osa kõige rikkamatest. Seetõttu hakati neid nimetama «klassi maksudeks».

Oluline on märkida, et olulist nihet sotsiaalsetes väärtustes kajastavad progresseeruvad maksusüsteemid kehtestati enne, kui alamad klassid jõudsid saada valimisõiguse. Kapitalismi edenemisega kaasnev ebavõrdsus sundis maksustama «vastavalt võimetele». Kuna saabuv (esimene) maailmasõda oli väga kallis pidada, siis oli valitsustel kohe varnast võtta lisaks traditsioonilistele (võlg) ka uus legitiimne tulude kasvatamise vahend.

Erinevate sõjamaksude abil muutusid maksud valitsuste peamiseks tuluallikaks. Mis sest, et neid maksis ikkagi vaid alla viie protsendi kodanikest. Ühtlasi pandi alus tänapäeva heaoluühiskonna vundamendile – progresseeruvale tulumaksule ja ettevõtete kasumimaksule. Kuigi peale sõda langesid piirmaksumäärad oluliselt allapoole, jäi valitsema idee, et maksud on moodsa ühiskonna põhiliseks ümberjaotavaks vahendiks.

Prantsusmaa valituse tulud moodustasid juba enne järgmist sõda pea kolmandiku SKP’st. Riigikapitalismi edendavad natsionaalsotsialistid Saksamaal viisid valituse osa peagi üle 40 protsendi. Üldise arusaama kohaselt pidi maksumäär olema progresseeruv ning «mitteteenitud» tulu (kasum, pärand) rohkem maksustatud kui «teenitud» (palk). Teine maailmasõda muutis maksupoliitikat oluliselt. Ja seda mitte ainult kasvanud sõjakulude tõttu.

Üha rohkem inimesi kolis maalt linna ja hakkas raha saama regulaarselt palgapäeval. Ei läinud kaua aega, kui valitsusametnike peas tekis idee – koguda tulumaks kohe tööandjalt, ilma, et see jõuakski töövõtja kätte. Maksutulu hakkas laekuma regulaarselt. Sündinud oli «Maksa kui saad tulu» süsteem. Ühtlasi oli see õiglane, kuna igaüks maksis. Ja veel õiglasem oli, et rikkad maksid rohkem.

Rikaste maksumääras tõusid enneolematusse kõrgusse. Enne Kennedy maksureformi oli kõrgeim maksumäär USA’s 92 protsenti (sic!). Klassi maks muutus massi maksuks. Sõda oli teinud kõrged maksud poliitiliselt vastuvõetavaks. Valitsuste tululoomise võime kasvas drastiliselt. Mis oli kooskõlas ka keinsistliku arusaamisega valituse kasvanud vastutusest raha- ja eelarvepoliitika teostamisel rahu tingimustes.

Kasvanud maksutulu lõi uue poliitika kapitalistliku majanduse suunamiseks. Maksude abil sai suunata investeeringuid kui majandusarengu põhivedru. Täiendavaks stiimuliks olid kõikvõimalikud maksusoodustused. Ettekirjutused ja soodustused muutusid üha keerulisemaks, kasuseadused üha paksemaks ja maksubürokraatia üha suuremaks.

Maksunõuandjad levitasid kogemusi üha rohkematesse riikidesse. Konverentsidel vahetati kogemusi. Õige pea ulatuvad valitsuse maksutulud SKP’ga võrreldes Prantsusmaal üle 50 protsendi, Rootsis mingil hetkel kahe kolmandikuni, OECD keskmine lähenes 50 protsendile. Valitsuste isu aina kasvas ja varsti olid nad kõige «näljasem» klient laua ääres tarbijate ja ettevõtete kõrval.

Muidugi aitas see kõik luua hulganisti töökohti maksuametites ja advokaadibüroodes. Kiiresti kasvas nõudlus juristide järele, sest keerukaks muutunud maksudeklaratsiooni suutsid iseseisvalt täita vaid vähesed. Ühtlasi tasus juristile maksta, sest maksuaukudest kokku hoitud raha oli suurem. Maksude administreerimine sõi ära suure osa laekunud tuludest. Maksudest (seaduslik) kõrvalehoidmine sinna lisaks.

Maksud olid muutunud odavast lahendusest igale probleemile väga kulukaks probleemiks. Kindlasti ei olnud nad ammu enam õiglased, vaesel ei jätkunud raha advokaadile maksmiseks. Arusaamisele, et turumajanduse teravate nurkade mahalihvijast oli saanud peamine kuluallikas ja majanduskasvu pidur jõuti 80’datel. Ei tea, kas on vaja lisada, et enamus valitsusi oli jõudnud sügavasse võlakoormasse: isu oli kasvanud võimalustest kiiremini.

R.Regan tuli USA’s võimule kindla ideega kärpida makse ja tasakaalustada eelarve. Pinna olid ette valmistanud Chicago majanduskoolkond ja monetaristid. Reagan asus seisma ülemaksustatud keskklassi eest. Idee oli iseenesest lihtne, nagu kõik geniaalne siin maailmas. Kahanenud maksumäär stimuleerib majanduskasvu ning kasvanud tuludelt saab valitsus ka madalama maksumääraga rohkem maksutulu.

Lisaks kaovad rikastel stiimulid ja võimalused kasutada maksuauke, mistõttu rikaste poolt makstav maksutulu kasvab. Ja kasvasid mõlemad: nii valitsuse maksutulud kui rikaste makstud maksud. Kennedy oli alandanud kõrgeimat maksumäära 91-lt 70 protsendile. Reagan vajutas pedaali põhja – kõrgeim maksumäär toodi 26 protsendile.

Tänapäeval laekub USA’s ühelt protsendilt kõige rikkamatelt 35 protsenti kõigist maksutuludest, topp kümnendikult täpselt kaks kolmandikku. Alumine pool maksumaksjaist maksab 4,2 protsenti kõigist maksudest. Kuid pangem tähele – sellel alumisel poolel on ka pool häältest järjekordsetel valimistel.

Seetõttu ei tohi tema tuju väga ära rikkuda. Nagu alguses öeldus – Reagani maksureformide mõju lainetas enamusse arenenud riikidesse. Ühtlasi tuli ümber defineerida valiotsuse roll. Tänapäevane heaoluriik pärineb maksupoliitilistest valikutest, mis tehti hoopis teistsuguses, suures osas suletud maailmas. Mitmel Eesti poliitilisel parteil oleks aeg endale sellest aru anda. «Positiivsete» näidete toomine aegunud arusaamade kütkeis olevatest süsteemidest ei tee kellelegi au.

Märkus: Autor on artikli kirjutamisel kasutanud Colorado Ülikooli poliitikateadlase Sven Steinmo artiklit aastast 2002: «Poliitiliste ideede evolutsioon: maksupoliitikad 20. sajandil»