Prantsusmaal. Kahenädalase õmblusmaratoni lõpuks näitas ta Lille'i moelaval eesti rahvakunstist innustatud kleite.

Kuule, sa oled oma kodumaal vist tuntud, hakkasid kolleegid Aldot kahtlustama, kui olid näinud tema rõivakollektsiooni, millest osa valmis nende endi silme all Lille'i moelaboris. Eestlane oli neile kui imeloom, kelle töötempo – päev ja kleit – lõi korraliku päevakavaga prantslased pahviks. «Imestati, kuidas on võimalik ilma spetsiaalse õmblusmasina kannata õmmelda peitlukku ja miks mu hommikustest kavanditest õhtuks hoopis uutmoodi kleidid saavad,» naerab Aldo, põimides rahvariidetriibulise korseti paelu.

Alanud on fitting ehk modellidele kleitide selga proovimine. Oma järge ootavad kuus prantsuse ja kaks eesti tüdrukut – abivalmis graatsiad, kelle seljas mõne tunni pärast Jardin de Mode'i laval Eesti folkmoodi näidatakse. Saalis häälestavad pille

Ro:Toro muusikud. Silver Sepp timmib silmapesukaussides vett parajaks – sellest saab tema õhtune trummikomplekt. Ene Jakobi ja Tanel Veenre näitavad kleidiproovist vabadele modellidele liikumist ette. Keegi saadetakse linna peale puuduvat kitarrivõimendit otsima.

Aldo asub kiiruga kleite-seelikuid parajaks täristama, triikraud on juba stepslisse pistetud.

«Moelabori on asutanud Lille'i linnavalitsus, siin saavad tegutseda ja ennast üles töötada noored disainerid,» selgitab Aldo, näidates tosinale tegijale kuuluvat töötuba, kus temagi on kaks nädalat ilmamürast eemal olles õmmelnud. «Loomulikult ei pea linn disainereid ülal, vaid annab neile võimaluse oma loomingut kohalikes butiikides müüa ja end niiviisi ära elatada.»

Kuigi Prantsusmaal on kõik, mis jääb Pariisist väljapoole, provints, peab kunstnik Lille'is veedetud aega suurepäraseks. Belgia piiri äärses umbes Tartu mõõtu linnas on kõik käe-jala juures, turismiahvatlusi vähem kui metropolis ning inimesed sõbralikud ja lihtsad.

«Mulle on see esimene kord töötada välismaal – suurepärane!» sõnab Aldo selge rõõmuga. «Kodus helistavad sõbrad, pakutakse töid, vend ootab, et ma ta põnnid lasteaiast ära tooksin, aeg-ajalt tuleb koju kasside juurde jõuda, et neid kallistada... Siin sain kaheksa päeva täies rahus tööd teha!»

Kauem lobiseda ei või. Kell näitab, et vältimatult vajalik on hakata modellidele meiki tegema. Aldo maalib silmi ja suid, Ene teeb alusmeiki ja sätib soenguid. Saalist kostab Ro:Toro ketserlikku, dzässiarendustega torupillitörinat. Saal hakkab ilmet võtma: lahti rullitakse pikk punane vaip, mille mõlemasse äärde lüüakse lahti kolm rida klapptoole.

Saalike, täida end!

Ja saalike täitub.

Tüdrukud kõnnivad triibuliste undrukute sahinal. Rahvas plaksutab. Aldo tuleb lavale kummardama. Rahvas plaksutab. Paar prantsuse prouat ajavad taga Eesti saatkonna kultuurinõunikku Kersti Kirsi, et tema kaudu edastada kunstnikule soov: «Tahame kleiti osta.» Moelabori direktor lööb klaase kokku Eesti aukonsuliga Lille'is Nathalie Vidaliga, seletades erutunult, et Jardin de Mode ootab meeleldi Aldot siia tagasi.

Moekunstnik avab samal ajal tagaruumis šampanjapudeleid, tänades oma modelle: «Suur aitäh, tublid olite, ilusad olite! Merci!»

Kultuurivahetus toimus Eesti saatkonna Pariisis, Lille'i linnavalitsuse ja kultuurkapitali toel.

Kolm intrigeerivat küsimust:

Miks ei saa Aldo Järvsoo anda oma kavandatud kleite õmblejatele teha?

Sest kleit muutub tegemise käigus tundmatuseni.

Milline on Aldo töötempo enne moedemonstratsiooni kodustes tingimustes?

Kaks kleiti päevas.

Millal saavad eestlased näha Aldo Järvsoo rahvuslikel motiividel moekollektsiooni?

Tuleval sügisel Tallinnas.