| Helen Randloo töötab kahes ettevõttes. Neist ühes, kõnekeskuses Transcom, kus Randloo ametis klienditeenindajana, pole tema sõnul suhtlustarkvara võimalik kasutada, kuna see koormab arvutisüsteeme. «Töötame väga mahukate failidega,» selgitab Randloo. | | | | VIIMASED KOMMENTAARID | olavsu1
skype on telefon mitte teksti-messenger.
m ina arvutiga lobisema ei hakka. minu keskkonnas peet...
Horros
On see siin halvamaiguline pisipehme reklaam?
Kummaline aga inimene kes kasutab veel MSN peab ol...
|
|
Seevastu teises töökohas, nõrkvoolulahenduste firmas Merge toimib MSN Messenger ühenduslülina ettevõtte eri linnades asuvate filiaalide vahel. «Kui on vaja midagi kiiresti küsida kolleegi käest Pärnus, siis teen seda MSNis,» lausub Tallinna kontoris müügikonsultandina töötav Randloo. Tema sõnul on suhtlusprogramme hea kasutada, kuna tihti on tarvis küsida numbreid ning MSNi kaudu on neid kerge kopeerida ja kleepida. Randloo kinnitab, et pooldab netisuhtlust ka seetõttu, et see on hea alternatiiv telefonikõnedele on soodsam ja hoiab numbri valimiselt aega kokku. «Kuna töötan arvutiga, on nii ka mugavam isegi kui töökaaslane on arvuti tagant eemal, jääb teade alles ja ta saab hiljem vastata,» leiab ta veel ühe plussi. Erajutte ei räägi Randloo sõnul on tema ja tema kolleegide veebisuhtlus ametliku sisuga ning töövälistel teemadel ei kõnelda. «Kuigi meil on lubatud eraasjadest rääkida, ei tunne ma selleks vajadust.» Tööstuslike õmblusmasinate ja triikimisseadmete müügiga tegeleva firma Tekstuur müügisekretär Meelike Eenpuu-Villup ei kasuta ametipostil suhtlusprogramme, sest tööandja seda ei soosi. Naise sõnul korraldus teda ei häiri, sest veebisuhtluse järele ta vajadust ei tunne. «Isegi kui oleksin online, ei saaks ma sõpradega suhelda, sest tegemist on nii palju,» tõdeb ta. Eenpuu-Villupi üle-eelmises töökohas, umbes 15 töötajaga kullerfirmas, oli veebisuhtlus igapäevane. «Kõigile arvutiga töötajaile tehti töine aadress, mis oli üleval ka firma kodulehel,» meenutab ta. «Ma ei tea, palju selle kaudu tööasju aeti, pigem kasutati kahe korruse vahel suhtlemiseks.» Kui töötaja oli jätnud end sisse logimata, tegi ülemus selle kohta märkuse. «Et äkki on kellelgi ehk siis ülemusel vaja ülevalt korruselt küsida, kas printida saab. Telefoni teel seda ei tehtud, ammugi ei tuldud alla küsima.» Eenpuu-Villup, kes oli väikeettevõttes ametis andmesisestajana, ütleb, et kuigi tal toona töö asju veebi vahendusel ajada ei olnud, kasutas ta programmi vahel isiklikuks otstarbeks. «Polnud oluline, kas kasutasid Messengeri või mitte, online pidid olema. See näitas, et inimene on töökohal.» Koosolekul abiks Valitsuse kommunikatsioonibüroo direktori Inga Jagomäe sõnul pole veebisuhtlus riigiasutustes üheselt reguleeritud. «Igal ministeeriumil on eraldi kord. Näiteks välis- ja kaitseministeeriumil kehtivad karmimad turvanõuded, teiste ministeeriumide puhul eeldan, et veebisuhtlus ei ole keelatud,» ütleb Jagomäe. Valitsuse kommunikatsioonibüroos on tema sõnul lisaks muudele suhtlusprogrammidele kasutusel netitelefon Skype, mille abil suheldakse nii teiste ministeeriumide pressiesindajate kui ka ajakirjanikega. «Sageli on veebisuhtlus kõige operatiivsem koosolekul, kui on vaja kiiresti infot edastada või kokkuleppeid sõlmida,» sõnab Jagomäe. Rahandusministeeriumi koosseisuvälisel nooremspetsialistil Helen Ojamaal on sisekorraeeskirja järgi netisuhtluse jaoks vaja otsese ülemuse ja osakonnajuhataja luba. «Kasutan seda iga päev suhtlemisel nii kolleegide kui ka koostööpartneritega,» lausub ta. «Infovahetus on tööalane, näiteks mõne korraldusliku küsimuse lahendamine konkreetsete projektide käigus. Kommunikatsiooniosakonna töötajana on see mulle hädavajalik operatiivseks tegutsemiseks.» Ojamaa sõnul ei võta veebisuhtlemine tema tööpäevast rohkem kui pool tundi. «Päeva peale kolm-neli lühikest juttu,» täpsustab ta. «Erajuttude rääkimine jääb üldjuhul vaba aja piiresse.» |
