Riiklik lepitaja Henn Pärn tegeleb kollektiivsete töötülide lahendamisega. See tähendab, et tema poole võivad pöörduda vaid organiseerunud tööandjad ja -võtjad. Tavaliselt vajatakse Pärna abi rappa jooksnud palgaläbirääkimistel või siis, kui kokkulepetest pole kinni hoitud. Pärn nendib, et tema juurde tullakse siis, kui eelmised läbirääkimised on ummikus. «See tähendab, et asi on maha magatud.»Tegeleb ennetamisega Peamiselt tegeleb riiklik lepitaja hoopis töötülide ennetamisega. Selleks tuleb pidevalt sotsiaalsete partneritega suhelda ja tunnetada nende nõrku kohti. «Erilist tähelepanu pean pöörama transpordile, meditsiinile, sidele ja energeetikale,» sõnab Pärn. «Need alad on riigile majandusliku tähtsusega.» Riiklik lepitaja saab meedias tavaliselt sõna alles siis, kui töötüli üks pooltest ähvardab streigiga. Praegu püüab Pärn lepitada palga pärast streiki plaanivaid tervishoiutöötajaid haiglate liiduga. Tegeleda tuleb ka möödunud aasta lõpus streikinud lennukihooldajatega. Oma ameti juures peab Pärn olulisimaks sotsiaalse dialoogi valdamist, mis tähendab eelkõige palgaläbirääkimiste ja kollektiivlepingute tundmist. «Töö on väga nüansirikas. Pean tunnetama majanduse võimekust ja ühiskonna survet ning oskama inimesi kuulata ja mõistma asjade sisu.» Külm pea on oluline Et läbirääkimistel üritavad pooled lepitajat enese poole võita, peab riiklik lepitaja oskama eristada olulist vähem olulisest ning otsustama, kas argument on üksik või üldine. «Oluline on säilitada külm pea ja olla erapooletu,» rõhutab ta. Tema sõnul muutub amet raskeks siis, kui tülitsejad on hakanud üksteist isiklikult solvama. «Inimesed ei saa enam hakkama, sest öeldud inetustest on tekkinud psühholoogiline tõrge,» selgitab Pärn. Et ärritunud inimesi pole riiklikul lepitajal mõtet esialgu enese juurde kutsuda, tuleb alustada probleemi põhjustanud vea otsimisega. Siin tugineb lepitaja statistikale, konsultatsioonidele ja kainele mõistusele. «Et lepingu tulemused poleks osalistele ega ühiskonnale hukatuslikud, tuleb väga palju mõelda ja analüüsida. Tasakaal ja kuldne kesktee on leitud siis, kui kumbki pool pole rahul.» Et nii mõnelgi ettevõttel on mitte-eestlastest juhid ja paljud ametiühingud koosnevad muulastest, tuleb riiklikul lepitajal tegeleda eri kultuuride ja temperamentidega. «Mitte-eestlastel on meie seadustest ja käitumistavades teised arusaamad. Nende muredega tegelemiseks peab oskama keeli ja mõistma teisi kultuure.» Riikliku lepitajana tunneb Pärn, et on ühiskonnale kasulik. «Püüan aimata, mida on vaja ühiskonnas teha, ja pakkuda oma tegemisi.» Tagasilöögiks peab ta aga juhtumeid, kus ei ole võimalik leida osalisi rahuldavat lahendust. «Mul on aga selline iseloom, et kui üks kord ei õnnestu, siis teine kord ikka õnnestub.» Oma tööd meeldib Pärnale võrrelda Tartu maratoniga, mida ta on 15 korda sõitnud. «Oluline on jõuda finišisse hea enesetundega.» Ja hästi tehtud töö saladuseks peab Pärn ka enese tundmist. «Olen õppinud mitte üle pingutama, sest talitsedes aega, tempot ja olukorda, suudan töötada järjepidevalt. See on mu ametis oluline.» Lepitaja • Riikliku lepitaja määrab ametisse tööandjate ja töövõtjate keskorganisatsioonide nõusolekul valitsus. • Riikliku lepitaja ametiaeg on kolm aastat ja palk võrdne kohtuniku palgaga. • Riikliku lepitaja ametikoht loodi 1995. aastal. Allikas: PM |
