|
Pajud on suur ja mitmekülgne taimeperekond, kuhu kuulub üle 300 liigi
kiiresti kasvavaid puid ja põõsaid, alates väikestest roomavatest alpipajudest
suurel kõrgusel merepinnast kuni suurte madalikupuudeni. Pajud on levinud kogu
parasvöötmes, kuid põhiliselt põhjapoolkeral.
| | | | VIIMASED KOMMENTAARID | karina
To Tark Onu: vaat see ju õige tähelepanek.
Tark Onu
Pajul on üks hea raviomadus veel.Teda sai (nüüd ei tohi) kasutada ravimina sõnakuulmatuse vastu.Ravi...
|
|
Eestis kasvab looduslikult 20 liiki pajusid, olles
meie kõige liigirikkam puupere ja nagu sugulased ikka, on nemadki võõrale tihti
äravahetamiseni sarnased. Määramise ajavad veelgi keerulisemaks suur liigisisene
varieeruvus ning kõikvõimalikud ristandid.
Botaanikud ütlevad, et heaks tunnuseks pajude eristamisel teistest puudest on
pungad, neid katab vaid üks soomus. Praktikud lisavad aga, et tavaliselt on paju
oksad harukordselt painduvad.
Liike raske eristada
Rahvas on pajusid laias laastus kaheks jaganud: puukujulisi kutsutakse
remmelgateks ja põõsaid pajudeks. Osa liike võib esineda mõlemas vormis, kuid
enamik jääb selgelt truuks vaid ühele kujule.
Näiteks mustikpaju on igasuguste kahtlusteta põõsas ja ei meenuta mustikat
mitte ainult kujult, vaid ka suuruselt, sest tema kõrgus algab 30 sentimeetrist.
Hõberemmelgas seevastu võib küündida 30 meetri kõrgusele ja jämeduselt annab ta
silmad ette kõigile Eesti puudele.
Eestimaal leidub pajusid, keda naabritel pole: rabe remmelgas ei suuda
kasvada Lõuna-Soomest põhja pool, looduslikult ei kasva seal ka hõberemmelgas,
punapaju ja vitspaju.
Pajudele on antud hulk rahvapäraseid nimetusi. Laanepajuks on nimetatud
raagremmelgat, kes suudab ainsana metsas teiste puudega võidu kasvada.
Läikpajuks on kutsutud nii raudremmelgat kui ka kahevärvilist paju, kellel
lehtede pealmine külg läigib. Kraavipaju võib olla üle Eesti tavaline
tolmhallide lehtedega tuhkur paju, aga ka mõni teine tavaline liik.
Pajud kasvavad väga niisketel ja kehvadel muldadel, ei lase end minema kanda
tulvaveel ja upitavad oma võsud kõrgemale soo pealetungi aladel. Nad peavad
vastu ja saavad kõigega hakkama. Seda võimaldavad kiire kasv ja edukas uuenemine
kännuvõsudest.
Kärmele arengule vaatamata on paju toiduvajadused üsna tagasihoidlikud ning
viljakat pinnast ta elukohaks ei vaja. Ka karm pakane ei pane pajupõõsast
kurtma, kuid oma soovid on temalgi: valgust ja vett peab olema küllaldaselt.
Tuntud pillipuu
Paju koor on tuntud ravimina palaviku, reuma, bronhiidi, läkaköha ja veel
paljude tõbede korral.
Pajukoore palavikku alandavat toimet tundsid juba egiptlased ja mitmesuguste
leotiste kujul oli see kasutusel pikka aega, kuid alles 1828. aastal eraldas
saksa teadlane Johann Andreas Buchener pajukooreekstraktist kollaka aine, mille
ta nimetas Salix’i järgi salitsiiniks. Salitsiin on aine, mis laguneb
salitsüülhappeks: see on aspiriini sisu.
Paju lehtedest ja koorest on saadud kollast ja musta värvi. Pajuvitstest
suudab oskuslik meister teha peaaegu kõike: neist on punutud korve, aga ka mõrdu
ja vähinattasid.
Paju oli vanasti hea seltsiline karjapoistele, sest teda on kerge noaga vesta
ja temast saab pilli teha. Pajupilli saab meisterdada vaid kevadel lahtise koore
ajal.
Mesinikud hindavad pajusid aga kui peaaegu ainsat meetaime varakevadel. Et
paljude puude tüved on väga jämedad, siis on ka puit kasutusele võetud. Sellest
tehakse paberit, vineeri, tselluloosi, samuti on ta keemiatööstuse
tooraineks.
Paju on tänapäeval leidnud taas kasutust küttena, seekord
energiavõsana.Vanasti aeti heinamaa ja kraavide puhastamisel kogutud pajuhaokood
ahju.
Kuid peamine on siiski pajude väärtus ilupuuna. Erinevad liigid sobivad
kokkuvõttes kõikidesse kasvutingimustesse. Osal on ilusad läikivad,
tumerohelised, hõbedased või punakad lehed. Teistel on suured kaunid urvad.
Kolmandatel pikad kaunilt rippuvad oksad. Mõnel aga omapärane ümara kujuga
võra. |
