Tervis

Tartu ülikooli kliinikumi transplantatsioonikoordinaatorid Hele Nurme ja Evelin Arak selgitavad Virumaa Teatajas, mida tähendab organdoonorlus ja miks täis elujõus inimene peaks surma üle mõtisklema.

Kolmandat korda käib Eestis organdoonorluse põhimõtteid tutvustav kampaania: nii Statoili tanklates kui apteekides levitatakse voldikuid ja endale saab vormistada doonorikaardi. Miks?

VIIMASED KOMMENTAARID Lisette mul sugulane, noorem  mees, elab juba 10  aastat kellegi  avariiohvri neeruga,  see oli tõeline uue  elu ... Organomahvia on maailmas juba sõna  mida kõik  kardavad. Raha peab  kasutama  loodusravimite  jaoks. Teised kommentaarid

Kampaanial ongi kaks eesmärki: teavitada elanikkonda ja suurendada doonorite arvu. Kui inimesed pole sel teemal varem mõelnud, on olukorras, kus nad tunnevad kaotusvalu lähedase pärast, raske teha otsust, kas anda nõusolek tema organite transplantatsiooniks ehk siirdamiseks teisele inimesele. Kui see on aga juba elu ajal selgeks räägitud, on lihtsam.

Doonorikaart iseenesest pole ainuotsustav, see on oluline vaid selleks, et inimene mõtleks enda jaoks asja selgeks ja langetaks isikliku otsuse. Kui inimene kavatseb millelegi alla kirjutada ja lisada oma isikukood, siis ta lihtsalt peab asjad enne enda jaoks selgeks tegema. Ja see ongi doonorikaardi eesmärk, kedagi kuskile andmebaasi ei kanta. Aga väga oluline on oma otsusest teavitada lähedasi.

Meil on olnud Eestis seni ainult üks juhtum, et intensiivraviosakonnas on ajusurmas inimene, kelle dokumentide hulgas on doonorikaart.

Milliseid organeid Eestis siirdatakse?

Maksa ja neere. Lisaks mitmesuguseid kudesid: silma sarvkesta, veresooni, luid, luuüdi, nahka. Praegu annavad nahka siirdamiseks omaksed, lähitulevikus, võib-olla isegi juba sel aastal, saab siirdamiseks nahka võtta ka surnutelt.

Kes üldse sobib organdoonoriks?

Väga tilluke protsent on neid, kes sobivad organdoonoriks. Filmidest on tuttav situatsioon, kus omaksed lähevad haiglasse ja neile öeldakse, et inimest enam päästa ei saa, ja küsitakse, kas nad soovivad ise aparaadid välja lülitada või teevad seda arstid.

Doonoriks sobibki ainult sellises situatsioonis olev patsient – oluline, et aju on surnud, see on pöördumatu protsess. Ja kui aju on surnud, siis pole midagi teha, kogu keha sureb. Olukorras, kus aju on surnud, aga rohtude mõjul veel süda töötab ja hingamisaparaadi abil ka kops, sobib inimene doonoriks.

Kas on 200 protsenti kindel, et antud inimene ikka surnud on?

Ajusurmast paranemist ei ole ja selle fikseerivad mitme uuringu tulemuste alusel vähemalt kaks erialaspetsialisti.

Kas lähedaste nõusolekut küsitakse igal juhul?

Meid huvitab inimese enda eluaegne tahe, aga kuna ta on surnud, siis pole kellegi teise kui lähedaste käest küsida, lootuses, et nemad teavad. Kui nemad ei tea, siis väljendavad nad oma seisukohta.

Mida arvatakse?

Pärast teavituskampaaniat on alati nõusolekuid rohkem. See on nii kogu maailmas. Kui inimesed sellest valdkonnast midagi ei tea, siis ütlevad nad enamasti ei, aga kui nad teavad, kui palju kasu saavad teha, siis nad ütlevad jah. Nad ei kaota midagi, sest nende lähedane on niikuinii surnud ja tema keha ei moonutata operatsiooni käigus.

Kui küsitakse lähedastelt arvamust surnu organite siirdamise kohta, vastavad nad sageli, et nüüd nad lähevad koju ja võtavad kolm päeva mõtlemisaega. Aga see ei ole võimalik. Tuleb otsustada mõne tunniga.

Kui aju on surnud, siis läheb kogu organismi tasakaal paigast ära ning kõik organid hakkavad kehas kahjustuma ja surnut ei saa lõputult aparaatide küljes hoida. On olnud juhtumeid, kus lähedased ütlevad, et ei ole nõus, kuid helistavad mõni päev hiljem ja ütlevad, et on asja üle järele mõelnud ning et lahkunu oleks oma elu ajal olnud nõus andma oma organeid siirdamiseks, võtke nüüd. Aga siis on absoluutselt hilja.

Kuidas protseduur käib?

Kui intensiivis tundub, et tegemist on ajusurmaga, siis võetakse ühendust transplantatsiooni koordinaatoriga ja selgitatakse välja, kas patsient üldse sobiks doonoriks. Sobivuse korral tehakse vere- ning koesobivusanalüüsid kõigi järjekorras olevate sama veregrupi patsientidega, kes ootavad maksa või neeru.

Kui selgub, et ta sobib doonoriks, alustatakse ajusurma protokolli, selgitatakse välja, et aju on surnud, jälgitakse erinevaid meditsiinilisi näitajaid, analüüse, reflekse. Selle uuringu teevad neuroloog ja intensiivraviarst. Hiljemalt 12 tunni pärast on protseduur lõppenud ja protokolli lõpukellaaeg jääb surmaajaks. Aga süda ja kopsud ikka töötavad.

Kui omastelt on saadud nõusolek, siis võib alustada operatsiooniga doonororganite eemaldamiseks. Püüame enne operatsiooni kindlaks teha, kas on sobivat retsipienti. Nii et operatsioonile minnes me teame, kellele see organ sobiks – aga veel me sellele patsiendile ei helista. Ühendust võtame alles siis, kui organ on eemaldatud ja kirurg on vaadanud üle, et neer on terve ja ilus. Siis võib helistada ja kutsuda retsipiendid kohale (need, kellele doonororganid siirdatakse). Aga on ka juhtumeid, kus organid on kahjustatud või vigastatud, nii et neid kasutada ei saa.

Juhul kui analüüsid näitavad, et antud inimene ei sobi ühelegi neeru või maksa ootavale retsipiendile doonoriks, siis me teda doonorina ei käsitle, sest sellisel juhul haigekassa ei rahastaks seda operatsiooni, kuigi saaks edukalt kasutada veresooni, luid ja silma sarvkesta.

Meil on olnud juhtumeid, kus ei ole sobivat retsipienti, ja siis me omastelt ei küsi, kas nad nõustuksid organite loovutamisega.

Seadus näeb ette, et operatsiooni maksumuse tasub retsipient, st haigekassa maksab kinni neeru saaja raviarvega ka neeru eemaldamise operatsiooni.

On olnud juhtumeid, kus operatsioon on juba tehtud, aga retsipienti ei ole, põhjuseks see, et analüüsi tulemused ei saabunud nii ruttu kui vaja või on retsipient viimasel hetkel operatsioonist loobunud.

Ja siis tuleb organ lihtsalt ära visata ja oleme kahjumis.

Kui pikad on järjekorrad?

Silma sarvkesta ootab 122 inimest.

Neerupuudulikkust diagnoositakse üha sagedamini, praegu on ootelehel 53 inimest, kes on ööpäev ringi telefoniga kättesaadavad ja valmis kohe Tartusse sõitma, kui helistame ja teatame sobiliku neeru olemasolust.

See, milline neer kellelegi sobib, on väga erinev. Ja tähtis on, et inimese seisund oleks operatsioonile minnes hea.

On olnud juhtum, et inimene sai südameinfarkti, kuid mitte operatsiooni ajal, vaid sellele tulles, sest oli väga elevil ja süda ei olnud nõnda suureks emotsiooniks valmis.

Kas organdoonorlus toimib ka riikide vahel?

Eestis ei ole praegu varianti, et kui eemaldame doonorilt siirdamiseks neerud, aga on ka väga hea maks, saadame selle kuskile teise riiki. Meil jäävad organid n-ö üle, näiteks südamed, mida meil üldse ei siirata.

Oleme teinud ettepaneku, et meie annaksime organeid, mis meil on üle, ja teine pool raviks meie patsiente, kes vajavad sellist abi, mida meil ei anta. Seni ei ole me aga konkreetseid kokkuleppeid sõlmida saanud.

Heaks näiteks sellisest koostööst on näiteks Austria ja tema ümber olevad maad, sest Austrias siiratakse hästi paljusid organeid. Balti riikide vahel käib doonorneerude alane koostöö kokkulepete alusel – kui Lätis või Leedus on üle, pakutakse meile ja vastupidi.

Kuidas kommenteerite sõnapaari organdoonorlus ja äri?

Suvalist organit ei saa siirata suvalisele inimesele, on vaja väga palju taustaandmeid. Selleks oleks vaja meeskondi, kes eemaldaksid doonororganeid, meeskondi, kes siirdaksid, oleks vaja haiglaid ja infovahetust - vaevalt, et sellist asja nii väiksel ääremaal ajada tasub.

Kus on see aga võimalik?

See on levinud teatud madala arengutasemega riikides näiteks Ladina-Ameerikas, Aafrikas, kus inimesed loovutavad oma organeid väga väikse summa, näiteks kümne euro eest. Neil on sellest ükskõik, peaasi, et saaks toiduraha. Samuti on organite loovutamine seadustega reguleerimata.

Maailmas on väidetavalt piirkondi, kus inimesed on järjekorras, soovides loovutada oma organeid kaubitsejatele. On riike, kus neeruhaige ootab neerusiirdamist kuus-seitse aastat (Eestis kuni kaks aastat), sel ajal ta seisund halveneb ja tekib tunne, et ta ei jõua seda neeru ära oodata. Ja kui ta on rikas, siis soovib ta selle neeru ja operatsiooni osta.

Äri eelduseks peab olema suur nõudlus teenuse järele ja teenuse pakkujad ning materjal - meil pole kumbagi. Lisaks on meil see teema seadustega reguleeritud.

Elu uue neeruga

Lääne-Virumaal Kulina külas elaval Ergo Soosalul diagnoosisid arstid neli aastat tagasi neeru puudulikkuse ning määrasid dieedid. Järgmisel aastal tuli hakata käima Rakvere haiglas dialüüsiravis – kaks korda nädalas ja neli tundi korraga (selle protseduuri käigus puhastati kogu veri).

Arstid leidsid, et mehe tervis võimaldaks talle opereerida doonorneeru ning ühel 2005. aasta maikuuööl kell kolm helises Ergo Soosalu telefon ning teatati, et sobiv neer on olemas. Selleks ajaks oli ta neerujärjekorras olnud kaks aastat.

“Tütar ja väimees viisid mu kohe Tartusse. Võeti vereproovid ja kell kaksteist päeval viidi mind operatsioonile ning kell kaks ärkasin juba palatis,” kirjeldab Ergo Soosalu, kes oli Eestis esimene nii eakas mees, kellele neeru siirdamine ette võeti – ta oli siis 70aastane.

“Ma ei tea, kelle neer mul nüüd on, aga tean, et sama inimese teine neer läks ühele Võrumaa mehele. Temaga oleme ikka suhelnud,” lisas Ergo Soosalu.

Mehel tuleb käia üks kord kuus Tallinnas vereproovi andmas, mille järgi korrigeeritakse ravimeid, mida tuleb manustada elu lõpuni.

“Tervise üle ma ei kurda, see on nii, nagu vanal inimesel ikka. 2006. aastal lõi mu oma neeru vähk ja see opereeriti. Nüüd ongi mul vaid doonorneer, mis kenasti töötab,” lisas ta.

* * *

* Organeid on maailmas edukalt siiratud alates 1956. aastast ja Eestis alates 1969. aastast.

Transplantatsiooni- ehk siirdamistehnika töötati välja 50ndatel, aga immuunosupressioonravimite areng (suruvad organismi immuunsust maha, et vältida äratõukereaktsiooni) on muutnud operatsioonid üha edukamaks.

* Ühe doonori organitega oleks võimalik päästa maksimaalselt üks südamehaige, kaks kopsuhaiget, üks suhkruhaige (pankreas), kaks neeruhaiget, kolm peensoolevähi põdejat, üks maksahaige. Lisaks saab siirdada kaks silma sarvkesta, aorti, suured jalaveresooned gangreeni puhul kahele inimesele, nahka ja luuvähihaigetele toruluupreparaate.

* Aastal 2006 oli Eestis 19 neerusiirdamist.

Ligi 50 korral teatati intensiivraviosakonnast (Põhja-Eesti regionaalhaiglas ja Tartu ülikooli kliinikumis), et arvatavasti on tegemist ajusurmas patsiendiga. Neist said potentsiaalseteks doonoriteks 19. Kümnel korral doonor sobis ja omaksed andsid ka nõusoleku. (Kõige rohkem sai eelmisel aastal ühe doonori organitest abi kaheksa inimest.)

* Praegu elab Eestis 350 doonorneeruga inimest.