|
Tänavu on Muhustel voli kalastada 5 võrgu ja 4
mõrraga. Kui ta üheksa aastat tagasi kõrges eas isa kõrvale tallu end taas
kaluriks möllis, oli tal luba merre lasta 15 nakkevõrku ja 2 mõrda ning isa
surma järel viis aastat tagasi kogunisti 19 võrku ja 4 mõrda.
«Püügilubade nii järsk langus suretab välja viimsedki kaluritalud,» tõdes
Muhuste. «Kui mind toidab pension, siis minu pojal ja pojapojal pole mingit
lootust siin ellu jääda, toita kalapüügiga peret ja majandada talu,» rääkis ta
Pärnu Postimehele.
Püünisest pool läinud
Et nakkevõrgu standardpikkus on kahekordistunud ehk tõusnud 35 meetrilt 70
meetrile, on Muhu talul püüniste kogupikkus kahanenud poole võrra.
«See tähendab, et minu jaoks on poole võrra vähenenud võimalus midagi võrku
saada,» seletas Muhuste. Kui esimene sats võrke maha tõmmati, küsis ta
püügilubade tollase väljastaja Mart Arula käest, milles põhjus. Vastuseks
kuulis, et kuna kalavarud vähenevad, on keskkonnakaitsjail õigus seda teha.
«Ma kahtlen, et kalade arvukust annab kasvatada ainuüksi võrkude
piiramisega,» sõnas Muhuste. Kui kalamehi, olgu kutselisi või harrastuspüüdjaid,
on liiast ja neile tuleb püügilubadega piir ette panna, võiksid kalandustalud
teeneka kaluri sõnutsi jääda erandina soositu seisu.
Muhuste arvates on põliseid kaluritalusid nii vähe järel, et need tuleks
suisa kaitse alla võtta. «Esimesed õnged viisin üksipäini merre kuueaastaselt,
hiljem isa ja vanaisa kõrval kalu püüdes omandasin teadmised, mida olen jaganud
nii poja kui pojapojaga, et oleks, kes talu üle võtab. Mul on tuline kahju, et
poeg on teist teed läinud, kuid ta näeb, et kalapüük võib pere nälga jätta.»
Amet, mis ei toida
Rannametsa osaühingu Merikuld kalur Urmas Kolla tõdes, et Muhustel on õigus,
kui taütleb, et pensionieast nooremad ainuüksi kalapüügiga oma peret ära ei
toida. «Mina käin metsatööl, pere hooldada on ka rannaniidud ja toetusraha
tuleb,» lausus ta.
Tõstamaa valla Peerni sadama kalur Eeri Kivimaa ütles, et tema on pensionär
ja kalapüük on hobi eest. Võrke polegi ta merre viinud, sest kala nagunii ei
tule ja torm uhab lamu täis. «Mõrrad on mul meres, paar-kolmkümmend kilo ahvenat
päeva või paari kohta tuleb,» sõnas ta. Jääalusest püügist võivad kalamehed
tänavu aga und näha. Pool sajandit kaluri ametit pidanud Kivimaa tõdes, et ilmad
olnud samasugused 1973. aastal, kui kandvat merejääd ei tulnudki.
Kivimaa märkis, et ahvena kilohind tõusis taevasse nende kandis vaid ühel
päeval enne jõule ja kukkus siis 30 krooni peale. «Täna pidi kilost 40 krooni
saama,» sõnas kalur eile hommikul.
Jaan Muhuste, AS Japsi kalakokkuostja Võistes kinnitas, et tema on
ahvenakilost maksnud 64 krooni. Kes viitsis kala linna viia, sai vähemasti ühe
ostja käest 70 krooni kilost.
Rannakalandus kaitse alla
Keskkonnaministeeriumi kalavarude osakonna juhataja Ain Soome tõdes, et
olemasolev kalavaru ei suuda ära toita kõiki neid kalureid, kes kutselise kaluri
püügivahenditega kala püüda ja sellest elatuda soovivad. «Seega kui kalavaru ei
jätku, ei aita olemasoleva kalurkonna toitmiseks püügivahendite arvu
suurendamisest,» sõnas ta.
Järgmise aasta jaanuarist jõustub Soome sõnutsi seadusesäte, mille kohaselt
kutseliseks kaluriks kvalifitseerub isik, kellel on püügiõigus vähemalt kümnele
nakkevõrgule. Kui neid on vähem, peab tal olema veel luba kastmõrrale või kahele
ääre- või avaveemõrrale.
«Selle sätte eesmärgiks on tasakaalustada kalapüügivahendid kalaressursiga,
et kutseline rannakalandus välja ei sureks,» kinnitas Soome. «Olukord, kus
piiratud kalaressursile on ülepaisutatud arv püüdjaid, tähendabki seda, et kalur
ei taga enda elatamiseks sissetulekut.»
|
