Alanud aastalt ootan ja loodan vaid üht: et «teenindusjaamad», nagu tänapäeval bensiinijaamu nimetatakse, maa pealt kaoks. Viimseni. Ja et nende asemele ehitataks automaattanklad. | | | | VIIMASED KOMMENTAARID | EK
Civic Type-R mudeleid on Eesti ARK registris 56-57.
Leon-i kohta aga pole ühtegi numbrit.
Cupra
Suveks on ka Cupra tootmises!
|
|
Sest need teenindus- või bensiinijaamad ei ole enam ammu kohad, kuhu autojuhil asja oleks. Enam ei käi seal lendurimütsides, tuulest parkunud nägudega sohvrid, sõiduprillid laubale lükatud, kägisevate nahkkuubede taskud tahmunud süüteküünaldest ja mutrivõtmetest punnis. Enam ei lehvi seal bensiini, põlenud mootoriõli ja jahutusvedeliku magus joovastav hõng.Viimne mohikaanlane Märkamatult on bensiinijaamad muutunud kohaks, kus öösiti kogunevad ööklubisse minevad või sealt lahkuvad poisinagad ja plikajõlgatsid ning kus müüjad tervitavad igaüht küsimusega «Sinepketšupmajonees?». Ja päeval käivad bensiinijaamades inimesed, kes pole kuulnud, et juba ammu on olemas sellised kohad nagu supermarketid. Sest mille muuga seletada, et inimene läheb bensiinijaama ja ostab sealt paki viilutatud leiba, liitri piima, jupi vorsti, pisut juustu, kuus õlut, neli jogurtit, paar ruumi kuivi kasehalge, pudeli viina, hambaharja, eakatele härradele mõeldud ajakirja ja lõpetuseks palub kassapidajalt tosin muna, küsides igaks juhuks üle: «On need ikka värsked?» Ega automaailmaski lood palju paremad ole. Juba aastaid kõlab uute autode esitlustel uinutav pomin, et «meie insenerid leidsid ruumi veel mõne turvapadja jaoks, nii et kokku neid nüüd 419, nende hulgas eraldi padjad põlve, põrna, kuulmeluu ja karvapüstitajalihase kaitseks», ja räägitakse pikalt-laialt sellest, kuidas uudismudeli istmed võivad reisijate tuharate vahele sooja ja külma õhku pahistada. Ent õnneks on endiselt ka autosid, mida tutvustades räägitakse hobujõududest, mitte turvapatjadest, ning mp3-mängija ja internetiühendusega kuue miljoni kõlariga stereo asemel kiirenduseks kuluvatest sekunditest. Üks selline auto on Seati viisaka ja vagura pereauto Leóni kuri kaksikvend León FR. Auto kurjast iseloomust annab märku juba esipõrkeraua alla sätitud kanavõrk – küllap selleks, et tigedad, hammustama kippuvad hobused kapoti alt välja ei pääseks. Veel aitavad FRi tavalisest Leónist eristada peeglid: FR-mudelil on need alati hõbedased, tavalisel Leónil olenevalt ostja kukru kõhukusest kas mustad või ülejäänud kerega ühte karva. FRi tagaosas uhkeldab aga hiigelsuur must plastplaat, mis oleks nagu difuusor, aga nagu poleks ka, ja millest turritavad välja kroomitud summutitorud. Ent nendest väikestest nüanssidest piisab, et anda autole sportlik ja ligimeelitav välimus. Leóni sisemus aga, nii kurb kui see ka ei ole, on sama erutav ja ligitõmbav kui vorstivõileib veendunud taimetoitlase jaoks. Sisekujunduse ainus detail – kui tõhusat külgtuge pakkuvad korvistmed ja toekas rool välja arvata –, mis on natukenegi kooskõlas auto välimuse ja olemusega, on käigukanginupp. Ja sedagi on väga harva näha, sest kui autot natukenegi sihipäraselt kasutada, varjab juhi ärevusest higine peopesa selle disainiime kogu aeg ära – ehkki tõtt-öelda liigutab kaheliitrine turbomootor autot igasuguse käiguga tõtakamalt, kui valimiste eelõhtul telekasse pääsenud poliitik valimislubadusi ette vuristab. Toob tüli majja Ma ei ole küll kunagi trammi juhtima pääsenud, aga usutavasti sain selle kogemuse Seati kollase torpeedo roolis kätte – tundus, et ükskõik kui kiiresti ma sõidan või kui järsku rooli keeran, ikka püsib auto kindlalt teel. Sügisvihmast ja lehekõdust libedal vanal Tartu-Võru postimaanteel kippus auto küll saba liputama nagu üle pika aja peremehega kohtuv foksterjer, aga seegi oli pigem rehvimeistrite kui Seati inseneride süü. Ühtlasi sai selgeks, et parema roolitunnetusega autot kui León FR annab otsida. Igaüks, kes on proovinud autoga kiiresti sõita, teab, kui oluline on kiire ja vahetu rool. León FRi rool annab juhile rohkem infot kui Google’i otsingumootor ja teele pillatud mündist üle sõites saab kohe aru, oli see nüüd kull või kiri. Selgeks sai seegi, et León FR on üks neid autosid, mille pärast lahutatakse abielusid. Kui see auto ostetakse, kiidab mees praktilist luukpärakeret, soodsat ostuhinda ja väikest kütusekulu. Naine mõtleb sõitudele teises linnas elavate sõbrannade juurde, perekondlikele väljasõitudele rohelusse ja rõõmustab kaasa. Aga varsti pärast auto soetamist on mees üha vähem kodus ja jõuab tööltki aina hiljem koju. Loomulikult hakkab proua arvama, et abikaasa leiab kusagilt meeldivamat naisseltsi kui kodus, ja annab lahutuse sisse. Aga tegelikult meeldib mehele lihtsalt palju rohkem León FRiga kurve lihvida kui tõsise näoga sohval naise kõrval istudes arutada, millise vaiba elutuppa ostma peaks või kas esikus peaks kerge remondi tegema. Postimehe proovisõit: Seat León FR 2,0 TFSi Turbo + Ralliautode korvistmeid meenutavad toolid sobivad Seat Leóni erimudelisse FR imehästi ja hoiavad juhi kiirel sõidul kindlalt paigal. + León FR liigub reipalt edasi pea iga käiguga, kuid käigukang liigub kiireks sõiduks mõeldud autole paslikult kiiresti, täpselt ja kergelt.
> Loe edasi |
