Too

Viiratsi vallas Tänassilmas asuva Rahnu talu 28-aastane peremees Mait Siirus ütleb, et ta on põllumees olnud sündimisest saadik.

Mait Siirus on kasvanud sellessamas Rahnu talus, kuhu tema vanaisa kolmekümnendail aastail elamu ehitas, kus ta praegu koos ema, isa ja tütretirtsuga elab ning mida ta jõudumööda nii seest kui väljast paremaks ja ilusamaks muudab. Seejuures alustas ta saunast.

VIIMASED KOMMENTAARID Andu ....ai, ai-poiss, oma  kõrgema haridusega ema  kohta ei sobiks loll  öelda, isegi kui kõva  põlumees ole... Teised kommentaarid

Ta peab pentsikuks neid, kes kardavad tööd tehes käsi mustaks ja vammust poriseks määrida ning jooksevad vihmasagara eest tuppa varjule ja keelduvad tuisuse ilmaga teele asumast. Kui on vaja, siis on vaja ning ta läheb ja teeb.

«Olen kogu elu põllumees olnud,» räägib Mait Siirus Sakalale.

Muidu oleks ta ammuilma kodumajast jalga lasknud, nagu paljud teised on teinud. Muidu poleks ta Olustvere kooli põlluvirtsahvti õppima läinud ja poleks endale talumehe koormat vedada võtnud.

Taliraps meelitab kitsekarju

«Jah, vahel on pinge suur ja töö päris raske, aga see aeg läheb mööda,» räägib Mait Siirus ning lisab, et maal peab olema optimist — teisiti ei saagi. Oma talus elades saab ta võtta endale lõõgastushetki, et töö liiga kurnavaks ei muutuks ja vaev rusuma ei hakkaks.

«Majandan oma elu ise ning, kui tarvis, lasen ka leiba luusse,» sõnab ta.

Noored on julged riski võtma ning riski võttis ka Mait Siirus, kui ta augustikuus külvas talirapsiseemne tuhkkuiva mulda. Külvas seda koguni 20 hektarile. Ometi on vanemate maaharijate käest teada, et Eesti kliima talirapsi ei soodusta, ning seetõttu kasvatatakse meil põhiliselt suvirapsi.

Vahetult enne talve tulekut rohetasid need väljad kui jaaniaegsed kapsapõllud. Rohetavad praegugi, sest õhuke lumi pole suutnud lopsakust kinni katta. Kitsed käivad seal karjade kaupa pruukostil.

Nüüd teab peremees, et ta saatis külvikud natuke vara põllule. Aga ta ei osanud augustis ette arvata, et talv jõuab kohale alles novembrikuu algul.

Suviraps on üks neid kultuure, mida noor põllumees seni on kasvatanud. Tänavu oli seda 60 hektaril. Nagu ta ütleb, oli saak kehva suve kohta normaalne: 1,7 tsentnerit hektarilt. Sedasama arvab ta Kemira antud hinna kohta.

Nisu- ja odrasaagile jättis põud siiski jälje: keskmiselt tuli kolm tsentnerit hektarilt. Rukkikasvatus jääb aga selleski talus paremaid aegu ootama.

Vanaisa Elmar Meiesaare Rahnu talu ümbitseb 14 hektarit maad. Isa ja onu maad asuvad kaugemal, Mutli külas, kuid sinnagi on Tänassilmast vaid mõni kilomeeter. Kokku on Mait Siiruse kasutada 350 hektarit, millest suur osa on rendimaa.

«Teeme kõike kahekesi, Paugo talu peremees Andrus Jõemaa ja mina, sest kaks pead on kaks pead,» lausub noorem osapool. Kahe peale on neil käes 800 hektarit põldu.

Aasta tagasi liisisid nad kaks traktorit: inglismaine McCormick jäi Siiruse ja valgevenelaste uudseks kohandatud Belaruss Jõemaa põldudele. Seegi talumeeste paar läheb uuega kaasa, loobudes paljudel põldudel kündmisest. Sel juhul läheb aga vaja otsekülvikut ning see neil nüüd ka on.

Seegi Kõltsi mäeveerul paiknev jäätmaalapp, mis oli saanud umbrohutõrjeks Roun-dupi ja mida Alvar Mutli enne lumesadu randaalis, jääb sahkamata ning läheb kevadel rapsi alla.

Aga puudu on kuivati ja masinakoda ning veel palju muud, mida tugeval talul tarvis läheb.

«Meil on siin hea punt!»

Nii ütleb Tänassilma külavanem Mait Siirus ja toonitab: «Me teeme kõike koos!»

Noor mees on juba viis aastat külavanem olnud ning «see kõik koos» tähendab paljusid külaelanike, eriti noorte talgupäevi, et muuta oma küla ilusamaks.

«1997. aastal sai Kalmetu kool võimla. Sellel oli Tänassilmale suur tähendus,» meenutab Mait Siirus üht suurt tõuget, mis küla elule sisu lisas. Ta oli selleks ajaks juba põhikooli lõpetanud, kuid võimla uksed jäid kõigile avatuks.

Tänassilma rahvamaja on alati usinalt ümbruskonna teenistuses olnud. Praegu pole vist naljalt õhtut, mil vana kivimaja uksed päriselt lukus oleksid.

Mait Siiruski on üks neist, kes rahvamaja radu tallab. «Olen Pupu-Jukude kambast,» lisab ta. «Olen mänginud naisterahvaid ja metsloomi — kõiki, keda parajasti vaja.» Viimati oli ta Riukjalg, nüüd on käsil jõuluetendus, kus pikal mehel on päkapiku roll.

Tema nelja-aastane tütargi käib rahvamaja lasteringis oma tegutsemislusti näitamas.

Kõik need talgud jõeääre puhastamiseks, kiviaia rajamiseks või milleks tahes parasjagu vaja, on tulnud kasuks igas mõttes, ka küla liitmisel.

Mait Siirus on ka Viiratsi Vallavolikogu liige, muuseas noorim.

Kirjakandja tahab ameti maha panna

«Olen mitu korda mõelnud, et panen ameti maha. Ei jäägi vist muud üle,» kõneleb Mait Siiruse ema, Tänassilma kirjakandja Tiiu Siirus, kes on praegu haiguslehel, sest tema pojatütrest silmatera vajas kodus ravitsemist ega saanud seetõttu lasteaeda minna.

Tiiu Siirus on oma väljaõppe ja varasemate ametite järgi piimandusspetsialist, sealhulgas juustumeister, aga pärast selles valdkonnas olnud krahhe kannab ta parema võimaluse puudumisel posti laiali.

Kuigi päevane postiring on kolmkümmend kilomeetrit pikk — algab Tänassilma postkontorist ning läheb läbi Vanavälja, Tõnuküla, Ruudiaru, kahe Mähma ja Surva küla metsani ning sealt tagasi koju —, peab kirjakandja seda tööd huvitavaks. Kogu rahvas on ju tuttav ja talle meeldib inimestega suhelda.

«Ema, sa oled loll,» on poeg talle sõnaselgelt öelnud. Kuu aja postiveo eest makstakse kirjakandjale 3400 krooni kätte, kuid bensiinile, sõiduki amortisatsioonist rääkimata, kulub umbes 1000 krooni kuus. Missugused on külavaheteed! Sellest pikast ringist on üksnes viis kilomeetrit kõva kattega teed.

Tugev naine oleks valmis oma autoga sõitmise asemel selle maa jalgrattaga maha väntama, kaks suurt kotti kahel pool kõlkumas, kuid igaühele kalleid rattaid ei jätku.

«Rikas Eesti Post on kui absurditeater, ta suhtub oma töötegijatesse halvasti,» on poeg Mait kindel.