Tervis

Ülle Runnelil on patsiendinimistus 2644 inimest - arv annab talle nii linna kui maakonna koormatuima perearsti tiitli, aga unistus abilisest ei taha täide minna.

“Perearsti kutsega tohtrit pole maal kusagilt võtta,” märgib Runnel Pärnu Postimehele.

VIIMASED KOMMENTAARID Paracelsus Mul on küsimus?  Kuidas selliseid  inimesi tunnustatakse?  Ja on ka  vastus...mitte  kuidagi. Inimene po... võrslus Taanis on nii, et  perearstil on kuni  1500 patsienti, tal on  abiks vähemalt 2  medõde, pluss  administ... Teised kommentaarid

Runnel elab Audrus, kus tal on 1400 abivajaja ringis, aga ta võtab vastu ka Lavassaares ja Jõõpres, mõlemas lisaks Audru omadele 600 patsiendi ümber. Mittekindlustatud patsiente on 203.

Maakonnas järgneb Runnelile abisaajate arvult Ülle Alanurm Surjus 2512 ja linnas Kersti Gailit 2233 patsiendiga.

Päeval, mil Runneliga kohtusime, oli tal vastuvõtt Audrus ja parasjagu istus külastajatoolis hallipäine vanadaam.

Linda ei jätaks oma tohtrit

“Süda puperdab sees. Tohter mõõtis vererõhku ja kirjutab rohtu,” räägib vanadaam, kel nimeks Linda Laurimäe (82) Pärnu Postimehele. “Südamel on ammust aega mingi viga, see võib isegi pärilik olla - juba mu ema ja vanaema kurtsid südame üle,” räägib ta lahkelt.

Lindal on südame rütmihäired, mis tulevad äkki. Linda ise on märganud, et kui ta rohkem pingutab, hakkab süda puperdama. Praegu on vererõhk 135 ja see on arsti arvates hea.

Linda unustab oma häda ja hakkab hoopis tohtri pärast muretsema: “Mõtlen ikka, kuidas ta ometi jõuab. Kui siin vastuvõtu lõpetab, läheb Lavassaarde või Jõõpresse. Tema juurde on meeldiv tulla: lahke, tasane, kuulab su ära ”

Lindal on kolmaski mure – ta peab oma perearsti maha jätma, sest kolib Pärnu linna elama. Uurib arstilt, kuidas uue perearsti leidmine käib.

Runnel selgitab tasasel häälel, et kui Linda on arsti linnas valinud, teatagu. Tema toimetab siis kohe Laurimäe andmed uue arstini.

“Ma ei tahaks kuidagi oma tohtrit jätta, käiksin tema juures edasi, aga liiga kauge maa on linnast siia,” tunnistab Linda.

Vanadaam jätab head aega ja meie jutt läheb teemale, kas siinse tohtri juurde tuleb ka patsiente, kes ei teagi, kes tema perearst on. Runnel noogutab: “Ikka. Mõni pole kaua aega arsti juures käinud, tervis on nii hea olnud. Neid leidub oma kümmekond. Et minuga ühes majas võtab vastu ka doktor Liili Napp, vaatame kahekesi arvutist, kelle nimekirjas hädaline on.”

Aga nimekirja on alati kõik pandud. Ka need, kes ise pole avaldust kirjutamas käinud, sest arstita ei tohi meil keegi olla.

Kas arst võib mõnele öelda, et ärge mind valige, ma ei jõua rohkem? Selle küsimuse peale kallutab Runnel pea veidi viltu ja kostab: “Patsiendil on õigus perearsti valida. Inimene ju usaldab, ja usaldust ei või solvata.”

Siin peitubki saladus, miks mõnel arstil on palju patsiente.

Mobiil ööpäev läbi ootel

Telefon heliseb. See on arsti mobiil. Tahetakse teada, milliseid analüüside vastuseid on vaja kanda tervisekontrolli kaardile juhiloa taotlemiseks. Mobiili ära pannes imestab Runnel: “Miskipärast kiputakse rohkem helistama mobiilile kui tavatelefonile.”

Selgub: Ülle Runnel on sedasorti perearst, kes avalikustanud oma patsientidele nii koduse kui mobiiltelefoni numbri, töölaual olevast rääkimata.

“Tegelikult öösiti palju ei helistata. Üks juhus oli. Astmahaige vajas abi ja läksin süsti tegema. Pärast pidin ikkagi kiirabi kutsuma – perearstil pole ju hapnikuandmise võimalust. Reeglina ongi öised väljakutsed sellised, et lõpuks tuleb kiirabi tellida.

Uus mobiilihelin. Patsiendil on kummaline soov: kas ei saaks takkajärele sinist lehte? Õnnetus ise juba kaks nädalat vana. Ega saa küll.

Doktor Runneli vastuvõtul abiks olev meditsiiniõde Valvi Pukk on teinud kohvi ja võileibu. Ütleb naerdes: “Täna on ju neljapäev! Meil on kaks päeva nädalas, kui jääb aega kohvi juua ja võileiba ampsata. Ülejäänud päevil võtame vereproove, mis lähevad uuringuteks Pärnu haigla laborisse. See on vastutulek maainimestele, et nad ei peaks linna sõitma.”

Natukese aja pärast lisab ta: “Me ei saa verevõtupäevil aega klaasi vettki juua, palukesest suhu rääkimata. Igale proovile tuleb ka saateleht kaasa panna.”

Kui doktor Runnel taas kohvitassi jätma peab, sest ruumi sisenev patsient vajab retsepti, räägib õde Pukk väikses kohvitoas poolihääli ja ohates: “Kahju on vaadata, kui suur koormus tal on. Mul on vahel tõsiselt kurb – hommikul tuleb ta enne kaheksat tööle, õhtul saab kell seitse või pool kaheksa vabaks. Peab olema üliinimene, et sellele vastu panna. Õnneks vähemalt kodus teda mõistetakse.”

Käsi kokku lööma paneb fakt, et aasta jooksul peab arst jõudma läbi käia veel neli kooli, kontrollimaks õpilaste tervist. Need on Jõõpre, Lavassaare, Aruvälja ja Audru kool.

Runnel ütleb, et abiarst on ta unistus. “Tahaksin täiendustel käia, uute raviviisidega rohkem kursis olla. Muidugi peaksin talle ise palga maksma. Seni on hädast aidanud teine tohter Liili Napp ja pensionil olev arst Virve Leht.”

Ka omast taskust tuleb maksta

Perearstid on füüsilisest isikust ettevõtjad, FIEd. Suuremates keskustes moodustavad arstid osaühinguid. Ülle Runnel vormistas end FIEna ja peab kõiki oma kulusid-tulusid pidevalt vaagima. Üüriraha ja küte tuleb endal maksta. Auto, millega ta sõidab, on liisitud baasraha eest, igas kuus kulub vastuvõtule ja haigete juurde sõiduks vähemalt 2000 krooni eest bensiini.

Iga haige pealt maksab haigekassa arstile pearaha, mille hulk on 30-63 krooni kuus. Pearaha aitab kulusid katta.

“Kui ma võtaksid näiteks vastu ainult Lavassaares, võiksin pearaha poolest pankrotti jääda. Samal ajal Lavassaare vald hoolitseb mu eest, et ikka käiksin - üüri ei võta,” räägib Runnel.

Kuid Audrus tuleb tasuda üüri 500 krooni kuus ja talvekütte eest vähemalt 5000.

Probleemiks kujuneb seegi, et haigekassa ei maksa kinni kõiki uuringuid. Kui röntgeni ja ultraheli eest saab arst raha tagasi, siis kõik teised uuringud on pearaha sees. Arst peab seetõttu jälgima, et ta liiga palju uuringuid ei teeks. Aga mida teha, kui inimene nõuab, et tema kolesteroolisisaldust veres kontrollitaks igas kuus? Kolesteroolitest on kallis, piisaks testist kaks korda aastas.

“Aga ma pean selle testi tegema, kui inimene tahab teada, kas tal tuleb rohtu edasi võtta,” arutleb Runnel. “Perearstide konverentsil ütles perearstide seltsi esimees Madis Tiik otse välja, et kliinilise vere, veresuhkru ja kolesterooli analüüside maksumuse võiks haigekassa oma kanda võtta.”

Poleemikat on tekitanud haigekassa nõue, et tuleks kahe kuu ravimid korraga välja kirjutada. Kui pakendis on 60 tabletti, peab arst kirjutama haigele manustamiseks tableti päevas.

“Mul tuleb vahel retseptegi ümber kirjutada - õnneks on apteekriga hea koostöö. Muidu esitaks haigekassa kohe nõudeavalduse ja rohi tuleb endal kinni maksta. Olen nii juba 600 krooni kaotanud.

Teine võimalus “trahvi” maksta on, kui usaldad haiget, kes kinnitab, et tal on ravikindlustus. Hiljem selgub, et ei olegi. Maal tulevad ju haiged arstile kojugi, kus ei saa midagi järele kontrollida. Vahel ei tea patsient tõesti, et tal kindlustust pole. Näiteks kehtib kindlustus küll kaks kuud pärast töökohalt lahkumistki, kuid kui inimene asub uude ametisse, lõpeb selle kehtivus. Nüüd peab uus töökoht haigekassale andmed esitama uue kindlustuse vormistamiseks. Kui ta seda ei tee, ongi inimene kindlustamata ja teda usaldanud arst, kes kirjutas välja soodusravimi, maksab tekkinud hinnavahe kinni,” rääkis Runnel.

Viiesaja krooni eest “külma” tegi talle aga patsient, kes teadis, et on kindlustamata, ja lubas ise maksta, aga kadus Soome tööle.

Suhted eriarstidega vajaksid silumist

Runneli jutust koorub, et perearstidel on probleeme patsientidega, kes ise eriarstile numbri kinni pannud ja tulevad saatekirja paluma, sest number on juba järgmiseks päevaks. Aga perearstilt nõutakse, et enne eriarstile saatmist peavad olema tehtud teatud uuringud.

Kui eriarst neid nüüd vaevaks teha ei võta, tuleb patsient taas riburada perearsti juurde tagasi. Runnel kirjutab targu saatekirjale ka põhjenduse: patsiendi soovil saabub ta sel ja sel kuupäeval, kahjuks ei ole jõudnud uuringuid teha. Aga eriarst ei pea seda arvestama.

Muide, sellise probleemiga on hädas paljud teisedki perearstid. Tihti peab patsiendiga otsast alustama - ettenähtud analüüsidest. Samal ajal on nad oma järjekorra eriarstile kaotanud ja peavad uuesti registreeruma. Vahel on vaja oodata kuu, vahel kaks.

Perearstid on avaldanud arvamust: kui patsient tahab ise eriarsti juurde minna, las ta siis läheb, ja ilma perearsti saatekirjata. Seni on sel rindel aga kõik muutumatu.

Probleeme valmistavad ka töövõimetuslehed. “Me ei ole traumatoloogid ega tea, kui kaua üks luumurd paraneb. Inimene käib küll traumatoloogi juures kontrollis, kuid minu juurde jääb ta töövõimetuslehele. Praegu saame tugineda vaid patsiendi kaebustele-ütlustele, et tal on jalg veel valus,” räägib Runnel.

Ja veel üks probleem: patsiendile ei anta enam kätte röntgenipilti. Perearst saab röntgenivastuse paberil ja saadab haige eriarsti juurde.

Tihti juhtub, et haige saab sinna alles poolteise kuu pärast – järjekord ju. Eriarsti juures selgub: röntgenipilti arvutis enam pole, see on ära kustutatud, sest arvuti ei mahuta lõpmatult. Selle segaduse põhjus on Tartu Maarjamõisa haiglas, kus pildid salvestatakse. Nüüd tuleb haigel uus pilt teha ja – raisatud on haigekassa raha.

“Aga kui minu patsiendi pilt saadetaks minu kompuutrisse, saaksin seda säilitada ja vajadusel traumatoloogile edastada,” on Runnelil ettepanek.

Nagu loo alguses öeldud, oli neljapäev perearst Ülle Runnelil pisut kergem ja rahulikum päev kui tavaliselt. Ta võttis koos õega vastu viisteist patsienti, sai aega süüa ja ajakirjanikugagi juttu ajada.

Kodus ootas Runnelit haigusest nõrk ema, kelle järele vaatab abikaasa. Lapsed on juba suured, poeg teenib Kuperjanovi pataljonis ja tütar õpib Tallinnas. “Mees on mul tubli. Aitab ema ja on mõistev minu suurest töökoormusest hoolimata. Mul endal on aga puntras olemise tunne – emaga pahasti ja veel suur koormus ka. Ja abilist ei tea kusagilt otsida.”