Muidugi on kapten Kase (64) legendiks saamisel lisaks suurepärastele ametioskustele oma osa ka kaadritagustel asjaoludel. Mees, kes on lenduri kohta üle mõistuse pikk – 194 cm ehk tervelt 9 cm rohkem, kui normid ette näevad! –, äratab elegantses lendurivormis tahtmatult tähelepanu ja tekitab respekti. Tema kõmisev bassihääl ja nakatav naer kostavad aga ammu enne, kui asjaosaline ise nähtavale ilmub. Kask on tõeline džentelmen ning naiskolleegide seas on see mõistagi väga kõva kapital. Igal juhul on tegu mehega, kellega kohtumine niipea ei unune. | | | | VIIMASED KOMMENTAARID | linlane
Edu Sulle edaspidistes tegevustes! Oled alati olnud rõõmsameelne ja elegantne
olnud! Ole alati sell...
!!!
Müts maha selliste meeste ees
|
|
Oli see nüüd juhus või ettekuulutus, kuid lapsena olevat Raivo joonistanud palju lennukeid. Kuid kui õpetaja juntsudelt esimesel koolipäeval küsis, kelleks nad saada tahavad, oli poiss suures kimbatuses. Kuni korraga teatas pinginaaber, uhkusenoot hääles: tahan saada lenduriks! Vaat see juba on midagi, mõtles Raivo, ja kordas sama nagu papagoi. Pinginaabrist sai hiljem tippinsener, Raivost lendur. «Et lenduriks saada, tuleb olla õigel ajal õiges kohas, sul peab olema kõvasti tahtmist ja ka lihtsalt vedama,» ütleb Kask, kes oma sõnul teeks ka täna täpselt sama valiku. Siiski ei võimaldanud 22-aastasena saadud piloodipaberid Kasel veel tüüri taha asuda. «Enne pidid ennast tõestama – esimesed 200 lennutundi ei tohtinud tõusu ajal isegi mitte roolist kinni hoida, üleval natuke siiski lubati,» meenutab Kask, kes toona Hiiumaa, Saaremaa, Viljandi, Tartu, Jõhvi ja Narva vahet kurseerides poolenisti kuiva trenni tegi. Tuli vedada kõikvõimalikke kaupu, kevaditi külvata «metsavahiga» kolhoosipõldudele superfosfaati, viia Siberisse hõberebaseid ja naaritsaid. «Aga palk oli hiljem kaptenina kõva! Panin Moskva kohvikus rublaste paki laua jala alla, et see ei kõiguks, kolmeste pakist maksin – 400 rubla oli kõva palk!» Selle jutu kõrvale müristab Kask naerda, nii et kokpiti klaasid värisevad. Käis juba korra pensionil Kui Eesti taas iseseisvaks sai, tekkis paljudel suur tuhin kõik möödanikku kuuluv halvaks ja tarbetuks kuulutada. Miski endine enam ei kõlvanud, ka veneaegsed piloodid mitte. Kask läks erru ja proovis isegi metallikuninganna Silvese juures ärimeheks hakata. Aga süda kripeldas ja mees tundis, et pole õiges kohas. «Mõtlesin, et pean ikka tegema seda, mida hästi oskan, ja läksin otsejoones vastloodud rahvusliku lennukompanii Estonian Airi peadirektori Anti Oidsalu jutule,» meenutab Kask. Oidsalu oskas mehe kogemusi hinnata ja treeningosakonnas sai temast üks neist, kes Boeingutele üleminekuks uusi piloote ette valmistasid. «Minu jaoks juhtus see viimasel minutil, sest lennunduses, kus võib juba kolmekümneviieselt pensionile minna nagu baleriin, olin ikka juba vanake,» on Kask saatusele tänulik. Kasele lenduritöö meeldib, kuigi ta möönab, et on olnud ka aegu, mil tahtnuks kõik põrgu saata. «Olen aga aru saanud, et kellegi peale vihastamine on sama kui võtta mürki lootuses, et keegi teine sureb,» nendib mees. Kui küsida kapten Kaselt, kas lendamine on julgete ja uljaste meeste ala, teeb ta selle arvamuse hetkega maatasa: «Uljust lennukikapten endale lubada ei tohi! Kui miski pole lubatud, siis on see absoluutselt keelatud. Kogu reeglistik on ju kokku pandud inimelude hinnaga.» Kask ise on kergelt pääsenud, vaid korra on ta Surguti naftaväljadel tugeva külgtuule tõttu rajalt välja sõitnud. «Kapteni vastutus on tohutu! Boeing ise maksab pool miljardit, kuid inimeste hinda pole ju olemas.» Viimane lend Päeval, mil Kask Boeingu kokpitis üht oma viimastest lendudest ette valmistab, ei poeta ta lauset «suurest spordist» lahkumise kohta lihtsalt suusoojaks. Kask teab juba ammu, et kord see päev tuleb. Ning kuigi kevadeni, mil tal ametlenduri jaoks viimane tärmin – 65 eluaastat – ette lööb, on veel kaheksa kuud, otsustas Kask lahkuda enne, kui seda numbrit talle meelde tuletatakse. Estonian Airi kolleegid kinkisid Kasele küll tagamõttega maakera- ja lennukimudeli, kuid kapten on kindel, et edaspidi juhatab ta lennumasinate tööd vaid maa pealt. Juba nelikümmend aastat ehk kohe pärast Sassovo lennukooli lõpetamist nelja kuldset kaptenipaela kandev Kask teab hästi, mida lahkumine taevastelt teedelt tegelikult tähendab. Hüvastijätt, isegi siis, kui see on ammu ette teada, põhjendatud ja õigustatud ning tänusõnadest, lilledest ja šampanjast triiki, tähendab siiski valusalt kraapivat tunnet südames. Kask, keda naljalt miski endast välja ei vii ning kel on eriline anne keerulisemaidki olukordi huumoriga võtta, nägi lahkumispäeval kõvasti vaeva silma tikkuvate pisaratega. Lennundus on juba kord selline ala, millele antakse nii oma süda kui ka hing. Vastuseks küsimusele, kas lendamine on ilus, vastab Kask aga juba lõbusalt: «Muidugi, kogu aeg! Jõuan isegi tähti vaadata ja päike paistab pealpool pilvi iga päev!» Raivo Kask Estonian Airi lennukikapten Sündinud 26. mail 1942 Haridus: Rapla keskkool (1960); Sassovo lennukool (1964), Leningradi tsiviillennunduse akadeemia (1988) Esimene lend: 29. juunil 1964 JAK-18
> Loe edasi |
