Anti Orav,

AS Põltsamaa Felix juhataja

Oma (välismaisele) külalisele pakuksin ikka head toitu. Kui tegemist on esmakordselt Eestis viibijaga, siis oleks rõhk meie oma saadustel. Pakuksin suitsukala (latikas, angerjas), kadakajuustu, hapukurki. Pearoaks kõlbaks midagi metsloomalihast hapukapsaga, desserdiks oleks parim värske kodune õunakook vaniljekastmega ja klaasike Põltsamaa Kuldset veini.

Soovin, et mu külalised toiduga rahule jääksid ja et mul oleks võimalus selle juurde rääkida mõni lugu mis seostub pakutavaga, näiteks veinilugu.

Minu jaoks on Eesti toit see, mida me siin teeme ja sööme. Meie (algselt talupoja) köök on kujunenud aastasadade jooksul ning on mõjutatud erinevatest köökidest (Saksa, Vene jt). Selles mõttes on meie köök rahvusvaheline.

Janek Kalvi,

AS Liviko juhataja

Küsimus, millist Eesti toitu pakuksin oma külalistele, on tegelikult paras pähkel. Enamiku rahvusroa tiitlile pretendeerivate toitude juures võib järgi mõeldes tekkida hoopis kahtlus, kas pole mitte tegu hoopis laenudega Vene või Saksa köögist.

Samas Mulgimaalt pärit mehena paneksin mina lauale mulgi kapsad koos sealihaviiluga, mille juurde serveeriksin pitsi tõelist Eesti viina – Viru Valget. Teise kindla favoriidina tooksin välja räimetoidud ja tallinna kilud, mille juurde maitseelamuse täiuslikuks muutmiseks sobib jällegi pitsike Viru Valget.

Eesti Toidu arengukavasse suhtun toetavalt, sest meie rahvusliku köögi, toidukultuuri ja traditsioonide edendamise ning selle parimate saavutuste tutvustamisega oli globaliseeruvas maailmas viimane aeg algust teha.

Riigi ja ettevõtjate ühise algatuse esmaseks ülesandeks on panna Eesti inimesed ise huvituma ja uhkust tundma oma köögi ja selles leiduvate parimate kohalike toiduainete ja jookide üle.

Jaanus Murakas,

Piimandusühistu E Piim

Mina pakuksin oma (välis)külalistele verivorsti pohlamoosiga, sülti äädikaga või (kange)sinepiga, heeringat hapukoorega, marineeritud silmusid, seeni, suitsetatud seakõrvu ja kartulisalatit. Magusaks pakuksin rammusat kringlit, mett pannkoogiga, kodu kanamunadest tumekollase tordipõhjaga torti.

Ma arvan, et see menüü tekitaks mu väliskülalistes positiivset elamust, mis neile kauaks meelde jääks. Ja loomulikult oleks see ka väga maitsev.

Tihti on kuulda kriitilisi küsimusi, et mis asi see Eesti toit üldse on. Eesti toit on see, mida eestlased on läbiaegade söönud. Me ju sööme iga päev midagi. Nii nagu keel on ajas pidevas muutumises nii ka toit võib erinevatel aegadel omade variatsioone. Meil ei tasu eriti vaevata pead selle üle, kas üks või teine toit on ikka Eesti (ehk meie) oma. Kui me (eestimaalased) mingit toitu läbiaegade tarbime, siis see ongi eesti toit, olgu see siis Saksa, Vene või Itaalia sugemetega .

Olle Horm,

Rakvere Lihakombinaadi juhatuse esimees

Tulihingelise lihatöösturina pakun oma külalistele loomulikult liha, tavaliselt sealiha. Praetud, grillitud, barbeque või mõnes muus vormis. Keegi (peale taimetoitlaste) ei ole nurisenud.

Eesti köök ei ole kahjuks maailmas nähtus omaette, nagu seda on näiteks Itaalia või Hiina köök. Kardan, et Pariisis Eesti rahvusrestoran suurt publikumenu ei saavutaks. Samas tundub mulle, et eestlased muretsevad liiga palju selle pärast, mida teised meist arvavad.

Minu jaoks on oluline, et eestimaalased ise omamaisest toidust ja selle valmistajatest lugu peaksid, võrreldes naaberriikidega ei ole meil häbeneda küll mitte midagi.

Eesti toidu edukuse tulevikus määrab, kas loomult küüniline eestlane (kelle lemmiktoiduks on teine eestlane) lisaks sõnadele ka tegudes eestimaist toitu oskab väärtustada. Näeb, et globaliseeruvas maailmas, kus suurettevõtted riigipiire ei tunnista, nõuab oma- ja võõramaisel vahet tegemine tulevikus korralikku pingutust.