| Alates Eesti taasiseseisvumisest on osaajaga töötamine muutunud nii naiste kui ka meeste seas järjest levinumaks. Kui 1989. aastal töötas osaajaga veidi alla 2 protsendi meestest ja üle 4 protsendi naistest, siis 2006. aastaks oli naiste edumaa suurenenud 7 protsendipunktini. Kuigi osaajatöö võimaldab paremini jagada töiseid ja koduseid kohustusi, tähendab see ka suuremat ebastabiilsust ja väiksemat palka. Et naised töötavad enam osaajaga, on neil ka palk meestest madalam. 2006. aastal moodustas naiste keskmine netokuupalk meeste palgast 69 protsenti. Täisajaga töötajate puhul oli see protsent 71. Osaajatöötajate seas olid palgaerinevused väiksemad — naiste palk moodustas 94 protsenti meeste palgast. Nii meeste kui ka naiste seas on osaajatöö levinum noores ja vanas eas. 15–24-aastastest meestest töötas 2006. aastal osaajaga 8 protsenti ja naistest viiendik. 50–74-aastastest meestest käis osaajatööl 6 protsenti ja naistest 15 protsenti. Paljud noored ei saa täiskoormusega töötada õpingute tõttu, noortel naistel on põhjuseks ka laste sünnitamine ja kasvatamine. Vanas eas tehakse tööd aga sageli pensioni kõrvalt. Osaajatööga kaasas käivatest negatiivsetest aspektidest hoolimata laiendab see tunduvalt tööga seotud võimalusi ja lihtsustab täisajaga tööle tagasi pöördumist, kui perekondlikud olud seda võimaldavad. Kuigi selle osatähtsus on viimastel aastakümnetel tunduvalt suurenenud, on osaajatöö vanade Euroopa Liidu riikidega võrreldes, kus kolmandik naistest töötab osaajaga, Eesti naiste hulgas veel üsna ebapopulaarne. Osaajatöötaja on hõivatu, kelle tavaline nädalatööaeg on alla 35 tunni, v.a ametid, kus on seadusega kehtestatud lühendatud tööaeg. Hinnangud põhinevad tööjõu-uuringu andmetel, mida statistikaamet korraldab 1995. aastast. Igas kvartalis osaleb uuringus ligikaudu 5000 inimest.
Toimetas Sirje Niitra, Postimees.ee |
