| Ja kuuldavasti seal ainult mängitakse. «Ja heegeldatakse,» lisab Tartu Waldorfgümnaasiumi inglise keele õpetaja Kadri Kont (28) muiates. Direktor Meelis Sügise sõnul on üheks levinumaks müüdiks ka see, justkui käiksid waldorfkoolides ainult õpiraskuste ja häiretega lapsed. Kuigi waldorfpedagoogika sobib neilegi ning Tartu Waldorfgümnaasiumi 189 õpilasest 20-30 on õpiraskustega, on kool siiski mõeldud n-ö tavaõpilastele. Ometi on waldorfkoolid tavakoolidest erinevad ja seda eelkõige õpetamismetoodika poolest. 16 aastat Tartu Waldorfgümnaasiumi lapsi õpetanud Sügise kinnitusel on nende eesmärgiks lapse harimisel lähtuda tema sisemisest arengust ning isiksuse kujunemisest. Seepärast on waldorfkooli tundides läbivaks kunst ja käeline tegevus, mis täiendavad tavapäraseid aineid ja aitavad neid omavahel siduda. Lapsevanemad, kes oma lapsed waldorfkooli panevad, teevad seda täiesti teadlikult. Waldorfkooli õpilase emal-isal on tavapärasest suurem vastutus. Lisaks õppemaksu tasumise kohustusele (näiteks Tartu Waldorfgümnaasiumis 7260 krooni aastas) on vanemad koolis toimuvaga pidevalt kursis, kuna lapsevanematest koosnev kogu on koolipidaja. Vanematel suurem vastutus
Kati Murutar, kelle üks laps käib samuti Tartu Waldorfgümnaasiumis, nimetab tavakoole kombinaatkoolideks ning waldorfkoole inimlikkuse reservaatideks ja oaasideks. Tema praegu puberteediealine tütar jäi tavakooli hammasrataste vahele ning waldorfkoolis leidis end taas. Õppesisu on waldorfkoolis sama, mis tavakoolis, kuid õpilaste ja nende vanemate hinnangul õpitakse waldorfkoolis eelkõige iseendale, mitte hinnetele. Kõik, mis riiklik õppekava ette näeb, võetakse siiski läbi, ent kaalutletumalt ja rahulikumas tempos. «Õppesisu on ikkagi nelja tehtega arvutamine, teatud teoreemid ja võrrandid, aga hästi palju kasutame sealjuures piltlikustamist ja kätega tegemist. Lapsed voldivad ja valmistavad ise geomeetrilisi kehasid,» räägib direktor Sügis. Waldorfkooli õpilased saavad tundidest paljugi elupraktilist kaasa. Neljandas klassis uuritakse, kuidas saab viljateradest leib: lapsed külvavad vilja maha, koos koristatakse see ära ning küpsetatakse lõpuks leib. Vanemates klassides õpitakse vasetööd ja vitstest punutisi tegema ning 10. klassis on põllumajanduspraktika. Abituriendid peavad tegema sotsiaalpraktika, mis tähendab, et nad veedavad nädala mõnes lasteasutuses, täidavad neile antud ülesandeid ning esitavad kõige lõpuks praktikaaruande. Põhitunde saavad õpilased tsüklitena: neid õpitakse järjest mitu nädalat iga päev esimese, poolteist tundi kestva tunnina. «Kunstiline ja käeline tegevus jäävad rohkem pärastlõunasteks tegevusteks, kus pea enam nii hästi ei tööta,» selgitab õpetaja Kont. See, et koolis ei ole ette nähtud õpikud, ei tähenda Kondi sõnul seda, et õpilane ei võiks neid kasutada. Lihtsalt olulisim õppematerjal on õpilase enda konspekt. «Mis tähendab, et kooliskäimine on väga oluline ja niipea kui üks tund jääb vahele, eriti, kui see on pooleteisetunnine peaaine tund, on kohe suur auk materjalis.» Sõnalised hinnangud
Numbrilisi hindeid ei saa waldrofõpilased 8. klassini. Selle asemel annavad õpetajad nende töödele sõnalisi hinnanguid. «See võimaldab palju rohkem öelda. Numbri 3 taga võib ju peituda mis iganes. Kasvõi see, et kas õpilane pingutas tugevasti, et oma kolmeni jõuda või laskis end lõdvaks see on täiesti erinev,» selgitab direktor. «Ühel juhul on see pingutus, teisel juhul logelemine, aga hinne on üks.» Hinnete mittepanek on aidanud süvendada arvamust, justkui koolis lastele objektiivset tagasisidet ei anta. Kont sellega nõus ei ole. «Õpetajad üritavad kriitikat anda positiivse nurga alt, hindega antakse suunis, kuhu peaks edasi arenema.» Siiski on igal plusspoolel ka miinuspoolus. Kuigi Tartu Ülikooli pedagoogikaosakonna haridusteooria lektori Karmen Trasbergi sõnul on tänase Eesti nn tavapedagoogikas probleeme oluliselt enam kui waldorfpedagoogikas, viitab ta siiski kahele kitsaskohale. «Eestis pole võimaldatud viljeleda puhast waldorfpedagoogikat,» märgib Trasberg. Välised hindamisvahendid lähtuvad riiklikust õppekavast ega arvesta kooli arengu- ja õppimiseloogikat. Just riikliku õppekavaga kohandumine on waldorfkoolide ilmselt üks suuremaid probleeme.
Waldorfkoolid on praegu välja töötamas raamõppekava, mis oleks lähtealuseks kõigi waldorfkoolide õppekavade koostamisel. Haridusministeeriumi kommunikatsioonibüroo konsultandi Aire Koigi sõnul peaks raamõppekava olema vastavuses riikliku õppekavaga ning samas arvestama ka waldorfkoolide spetsiifikat. «Walfordpedagoogika õnnestub ainult hea õpetajaga, kelleks kasvatakse ja see võtab aega,» nimetab Trasberg teise kitsaskoha. Praegu puudub Eestis vastav õpetajakoolitus. Trasbergi hinnangul on õpetajal väga raske kohandada näiteks Saksamaal, Soomes või Rootsis õpitut Eesti koolitegelikkusega. Haridus- ja teadusministeerium näeb waldorfkoolide ühe probleemina seda, et seal töötab kvalifikatsiooninõuetele mittevastavaid õpetajaid. Lisaks valmistavad muret õpilaste vähene osalus aineolümpiaadide piirkonnavoorudes ning üldiselt riigi keskmisest madalamad põhikooli lõpueksamite ja riigieksamite tulemused. Positiivset on ministeeriumi hinnangul waldorfkoolides siiski rohkem: väikesed klassikomplektid, õpetajad oskavad märgata õpilase individuaalsust, numbriline hindamine on asendatud õpilaste arengu kirjeldustega, õpiraskustega õpilastel on tekkinud õpimotivatsioon ning käitumisprobleemidega õpilased on hakanud täima koolikohustust jne. |
