Sellal, kui pangad laenu enam ei anna, käib 10 000-kroonist palka teenivale eestlasele 4–5 miljoni kroonise maja ost üle jõu. Nii on hinnad 10–20 protsenti langenud ja rahvas peaks kinnisvaraärimeeste sõnul justkui jälle rõõmustama. Aga mille üle? Tugevat kõpitsemist vajav eramu Viljandis maksab ikka 2–3 miljonit krooni, kehvas korras Nõmme maja 4–5 miljonit. Logu hurtsik Harju- või Raplamaal, kus vaid jalatäis maad, maksab üle miljoni. Hinnalangus on elanike majandusseisu arvestades vaid silmapete. Rootsis ja Taanis maksab keskmine maja 2–3 miljonit krooni, kuigi palgad on 4–5 korda kõrgemad. Eesti firma läheb aga alla 2-miljonilist maja ehitades pankrotti. Tundub, nagu eestlased ehitaks ja elaks kullast majas, mille väärtust keegi teine ei taju. Siinkohal meenub, kuidas paar suve tagasi jäi Taanis silma üks idülliline talukompleks, kus põllumajandustootmine oli soiku jäänud. Suurtest teedest eemal, kuid igati tsiviliseeritud paigas asuva häärberi ees ilutsev kuulutus pakkus tühja maja ja tükikest maad miljoni Eesti krooni eest. Kohaliku mehe sõnul oli hind talu asukohta arvestades üsna õiglane, sest tegemist polnud ju suurlinnamajaga. Ei sõnagi sellest, kuidas kinnisvaramaakler nii madala hinnaga müües pankrotti ei lähe. Eestis läheks küll. Taanlased, rumalad, ei tea ka seda, et Eestis poleks 8 toa ja kõigi mugavustega maja talu, vaid mõis või luksusvilla. |
