| | | | VIIMASED KOMMENTAARID | Ly
Vahva lugu, rändajal on päris head vaatlejasilma olnud.
jorss
see pole autori tekst, vaid postimehe online toimetaja vaimuvälgatus
|
|
Tõsiasi, et autokastis sõitmine on seadusega keelatud, ei tulnud kellelgi meelde või vähemalt mitte üle huulte. See on üks paljudest vastuolulistest ja imelistest juhtumistest, mille tunnistajaks olin peaaegu kaheksa kuu vältel Kagu-Aafrikas Mosambiigis, kirjutab Kristiina Jalasto Sakalas. Konservatiivne rõivastus Linnades valitseb üsna euroopalik riietumisstiil, kuid maapiirkondades on pükse kandev naine või lühikestes pükstes mees harv vaatepilt. Alailma manitsetakse Mosambiiki külastavaid välismaalasi meeles pidama konservatiivseid rõivastumisnorme: mitte paljastama õlgu, põlvi ja kõhtu. Loomulikult on niisugused hoiatused kohalike elanike huvides, kuid näiteks ülisuurt T-särki kandev õbluke külanaine, kelle dekolteest kõik lõpuni välja paistab, ei näi peale kinnikaetud turistide kedagi šokeerivat. Siin võib olla põhjus selles, et ükskõik mida valge inimene Mosambiigis ka ei teeks, olgu see siis positiivne, negatiivne või sootuks neutraalne, ikka leiab ta tunduvalt üle keskmise tähelepanu. Maapiirkonnas ei pruugi külaline staari staatusesse jõudmiseks ette võtta midagi peale lihtlabase külatänaval jalutamise — teda hordidena saatvad lastekarjad on garanteeritud. Sageli kutsuvad kohalikud elanikud kaugelt tulnu endale külla ja pakuvad istet toolil, mis võib olla majapidamises ainus. Võõrustajad ise istuvad kas maas bambusmatil või seisavad sootuks püsti, esitades eksootilisele valgele isendile, keda on uudistama tulnud ka naabrid, küsimusi kauge ja kummalise maailma kohta. Majja sisse tavaliselt ei kutsuta. Riigi keskosas, kus mina elasin, on majadeks väikesed akendeta ja savipõrandaga bambusonnid, kuhu kogu pere ööseks magama keerab ning kus ei ole tihti ruumi isegi püsti seista. Mitmekesisem rahvastik on pealinnas Linnades ning eriti pealinnas Maputos asjad muidugi nii lihtsalt ei käi. Rahvastik on mitmekesisem, turiste liigub rohkem ja neile pööratakse vähem tähelepanu. Sellegipoolest leidub hulk huvilisi, kes omal käel selgeks õpitud inglise keelt tahavad harjutada või niisama juttu vesta. Enamasti saab linnatänaval rahulikult kõndida, kui välja arvata pealetükkivad müüjad, kes pakuvad kõikvõimalikku nänni ja söögipoolist. Maputo kesklinnas on peaaegu iga nurga peal võimalik osta eebenipuust kujukesi, looduslikest materjalidest suveniire, tekstiilimaale, trumme ja muid turistidele mõeldud peibutisi. Väliskülalisi meelitavad veel teisedki, Euroopas küll ülitavalised, kuid enamikus Mosambiigi piirkondades tundmatud asutused, nagu hotellid, kinod, teatrid, kunstigaleriid, muuseumid, restoranid, kohvikud ja ostukeskused. Põhjaosa on põnevam Kes tahaks tutvuda millegi enama kui ühe Aafrika suurlinnaga, peaks sammud pigem Mosambiigi põhjaossa seadma. Kuigi külasid leidub igal pool üle riigi, satub võõraid kõige vähem just põhjaprovintsidesse, kui välja arvata mõni üksik luksuskuurort, kuhu saab sõita otse ja eralennukiga. Seega on põhjaprovintsid veel üsna puutumatud ja kindlasti põnevamad kui Maputo oma kohvikukultuuriga. Põhjas võib näha maalilisi mägesid teeistandustega, sukelduda helesinise veega paradiisirandades ja jälgida elevantide tegutsemist. Mida põhja poole, seda valdavamaks muutub ka islamiusk. Kui Mosambiigi lõunaosas on levinud kristlus segatuna traditsiooniliste uskumustega, siis riigi põhjapoolseimas provintsis Cabo Delgados on mošeed hulga tavalisemad kui ristiga kirikud. Kunagi kaubavahetusega tegelnud araablaste järeltulijad koos hiljem riiki asunud indialaste ja teistega on küll väike, kuid tähtis ja tihtipeale väga jõukas osa rahvastikust. Neile kuulub palju poode ja meelelahutusasutusi. «Kohtume pärastlõunal!» Aja mõiste on Mosambiigis uskumatult suhteline ja muutub sõltuvalt olukorrast. Enamikul inimestest kella ei ole ja kohtumised lepitakse kokku «tulevale pärastlõunale» või «homme samale ajale». Loomulikult ei tasu selliseid kokkuleppeid liiga tõsiselt võtta, sest tihtipeale ilmub lubaja kohale nii, nagu juhtub, või väljub kella kuuene buss tunde hiljem. Kohalike suust kuuleb sellistel juhtudel nurinat haruharva, sest aeg on väärt tunduvalt vähem kui hinnavahe, mis õigel ajal väljuva bussiga sõites juurde tuleks maksta. Või kui on võimalik mõni metikal (1 Mosambiigi metikal on umbes 50 Eesti senti) kokku hoida ja kümneminutilise chapa-sõidu (minibuss, millesse sageli mahutatakse istmete arvust palju suurem hulk inimesi) asemel tunnikese põrgukuumuses jalutada, valitakse tihtipeale viimane variant. Muidugi võib olla, et lihtsalt ei leidu taskus seda viit või kümmet metikali, mida lühemaks bussisõiduks tarvis läheb. Põllulapp ja jahukoogiäri Vaid väga väike arv Mosambiigi elanikest saab palka, enamik elatab end ise, kas põllulapil kasvatatud juurikaid müües, jõukamates majades koristamas käies või turul omaküpsetatud jahukookidega äri tehes. Seesugused elatusallikad, eriti turul müümine, annavad mõne metikali päevas, lubades perel soetada vaid kõige hädavajalikumaid asju. Enamik toitu tuleb isiklikult peenralt, rõivad kantakse ribadeks ja jalatseid ei ole soojas kliimas tegelikult ju vajagi. Ennast ja pesu pestakse kohalikus jões või mõnes muus suvalises veekogus ning kus külakaevu ei ole, tuleb joogivesi sealtsamast. Meelelahutuseks punuvad naised naabrile afropatse, lapsed ajavad puuoksaga taga teab kust saadud terasrõngast ja mehed tõmbavad pahatihti nina täis. Teler on kodus väga vähestel, enamasti ei ole majades elektritki. Jalgpallivõistlusi on võimalik 5 metikali eest vaadata külakõrtsis, poolsada kaasaelajat paari ruutmeetri peal kuklasse hingamas. Toetatakse neid meeskondi, kus on rohkem mustanahalisi. Rõõmus rahvas Raadio on tunduvalt odavam ja kättesaadavam luksusese ning külatänavatel võib kohata nartsudes ja paljajalgseid mehi, kes, väike raadio uhkelt õla peal, ringi kõnnivad. Üldiselt lõpevadki maainimeste ambitsioonid raadio ja jalgratta soetamisega. Mosambiiklased on rõõmsameelsed inimesed. Lapsed kasvavad ise, alustades kodus vaikselt töötegemist ja käies vähemalt mõne aasta koolis. Hirmutavad haigused, mis seal aeg-ajalt välja löövad, on meie piirkonnas justkui keskaja tähised: kõhutüüfus, malaaria, koolera ja kõikvõimalikud siseparasiidid. Nendega on õpitud elama ja kohalikud arstid saavad ravimisega üsna hästi hakkama. Kes tahab, võib muidugi ka nõidarsti curandeiro käest abi saama minna, kuid nende võtted võivad vati sees kasvanud eurooplasele ekstreemsed tunduda. Ja kui juhtub, et keegi peab haigusele alla vanduma, ei leina mahajäänud teda kaua. Seda võetakse ürgse ringi loomuliku osana, paratamatu ja müstilisena. MOSAMBIIK • India ookeani rannikul asuva Mosambiigi algasukad olid bušmanid ja hotentotid. XVI sajandil vallutasid ranniku portugallased. Nad alustasid neegerorjade väljavedu, mis kestis veel XIX sajandilgi. Pärast Teist maailmasõda elavnes rahvuslik vabadusliikumine ning 1975. aastal kuulutati Mosambiik rahvavabariigiks. • Praegu elab riigis üle 19,6 miljoni inimese, enamikus bušmanid. Elanike keskmine vanus on vaid 18,3 aastat, suuresti on põhjuseks suremus aidsi. Kirjutada ja lugeda oskab umbes 48 protsenti elanikest. • Mosambiigi maismaa pindala on 784 090 ruutkilomeetrit. Valitseb troopiline ja subtroopiline kliima. Allikad: Eesti Entsüklopeedia, The World Factbook |
