|
Lõuna-Aafrika Vabariiki (LAV) võiks iseloomustada kui pehme kliima, mägede,
vaalade, pingviinide, veini, vaesuse, kuritegevuse, naeru, valgete, mustade,
värviliste, sebrade, kaelkirjakute, jaanalindude, lootuse, rooibosetee,
elevantide, lõvide ja antiloopide maad.
| | | | VIIMASED KOMMENTAARID | autor
Olin ise ka shokeeritud kui nägin, et lehe toimetajad on oma äranägemise järgi lause nö ilsuamaks te...
Augusta
Pealinn on ju siiski Pretoria :) Mul on olnud õnn seal käia ja ka ilma vahejuhtumiteta õnnelikult ko...
|
|
Hea tuju maa
On hommik, pealinnas Kaplinnas sajab augustis ehk viimasel talvekuul
vihma ja kilomeetri kauguselt mäenõlvalt puhub värske, külm tuul – käes on talv,
mis on seal niisama karm kui meie hilissügis. Prügiauto küljes rippuv tööline
hõikab lehvitades: “Tere hommikust!” Naaber viipab turvaväravat avades ja teisel
pool tänavat sammuv õpilane hüüab: “Hi, sister!” (“Tere, õde!”)
Juba
kaugelt on kuulda laste naeru. LAVi lastegi tavalised mängud on kummikeks,
jalgpall, niisama jooksmine ja mänguväljaku atraktsioonidel kõlkumine.
Poes müüakse kõike seda tavalist mis meilgi, midagi on siiski
teistmoodi: huvitava kuju ja maitsega puuviljad, kolme haruga adapterid,
koduabilise kostüümid koos tolmulapi ja käsnaga, soolaste rosinate ja pähklite
segu, vein 500milliliitrises tetrapakis. Müügisaalis mängib pisut valjem
muusika, kui meie harjunud oleme, ja töötajad, kes tooteid riiulitesse laovad,
õõtsutavad end muusika taktis ja laulavad, samuti mõni ostja.
Kassapidaja saadab sulle sooja naeratuse ja piiksutab kassalindil olevad
tooted sõnadega: “Hello! How are You?” (“Tere, kuidas läheb?”), ise muusika
taktis õõtsutades. “Take care!” (“Ole tubli!”) ütleb ta raha tagasi andes ja
naeratab.
Nii ta seal töötab, kaheksa tundi päevas ilma
päikesevalguseta, täpselt samamoodi nagu meie kassapidajad.
LAV on
lihasööjale kui unistuste paik. Tavaline nädalalõpp näeb ette ühte korralikku
braai’d, mis tegelikult kujutab endast lihtsat lihagrillimist. Lihale tihtipeale
midagi muud ei lisatagi, kogu toidukord koosneb ainult tulel küpsetatud lihast.
Peale sea- ja loomaliha süüakse jaanalindu ning antiloopi.
Kui keskkond
soosib, süüakse kätega, see on märk roa heast maitsest. Traditsiooniline toit on
pab, mis on tugev maisijahust tehtud puder. Puder keedetakse nii paks, et
sellest saab käte abil väikese kausi voolida, tomatikastet sisse panna ja
mõnusate suupistetena grillvorstide kõrvale süüa.
Tänu hindudele, kes
kunagi LAVis enamjaolt koduabilistena töötasid, on kohalik köök tugevalt
mõjutatud malaisia köögist, mis on vürtsikas ja sisaldab palju lihatoite.
Mereannid pole küll igapäevane toidus, kuid restoranide menüüdest
võtavad need suure osa, tegu on siiski ookeanidevahelise riigiga.
Vaesus võrdub loovus
“LAV on odav,” nendib
turul käsitööd kokku ostnud saksa turist. Turul tuleb muidugi tingida ja lunida,
150 randi (300 krooni) maksvast ehtest võib pärast kümneminutist tingimist saada
40-randine (80kroonine) ja siis tundub see tõesti odav.
Eestiga
võrreldes on hinnatase umbes sama. Toidupoes on jogurt, pastatooted ja leib
kallimad kui meil, see-eest veinid, ananassid, banaanid, apelsinid soodsamad.
Puu-, juur- ja köögiviljade hinnad sõltuvad aastaajast, ega talvel ole paljusid
eksootilisi vilju müügilgi.
Elamispindade üürid on Eestiga võrreldavad,
selle erinevusega, et neil on pakkuda ookeani- ja mäevaateid.
Kinno
pääseb 30 randi (60 krooni) eest, ööklubisse 20 randiga (40 krooniga). Koristaja
koristab kolme ruumiga kontori ära poole päevaga ja teenib selle eest 50 randi
(100 krooni). Riigi kehtestatud alampalk on kaheksa randi (16 krooni) tunnis.
Siiski on riik väga vaene. Alla vaesuse piiri elab 45 protsenti LAVi
elanikest. Need on inimesed, kelle päevane sissetulek jääb alla dollari (alla 13
krooni). Vaesuse peapõhjus on tööpuudus, mis LAVis küünib 40 protsendini.
Olukord, kus kodus on mitu väikest last, paneb inimese loominguliselt
mõtlema. Turul võib näha praktilisi ja huvitavaid leiutisi: vinüülplaatidest
käekotte ja märkmikke, pudelikorkidest pildiraame, kõrvarõngaid, käekotte,
suveniirloomi, plekkpurkidest pildiraame, mänguautosid ja -loomi, kilekottidest
punutud mänguasju, mütse ja kotte, plastpudelitest tehtud kardinaid ning
mänguasju. Kohalikud teevad originaalseid suveniire plastmasspärlitest, ajades
neid traadile ritta.
LAV on arenguriik ja tööpuudus ning vaesus on riigi
ühed peamised probleemid aidsi kõrval. 2004. aasta statistika alusel on 21,5
protsenti LAVi täiskasvanutest HIV-positiivsed.
Elu agulis
LAVi linnade ja isegi suuremate külade ääremail on agulid
(inglise keeles township’id), mis rajati 1940ndate lõpul, kui algas 1994.
aastani kestnud apartheid.
Apartheidi ajal jaotati inimesi rassi järgi:
valged, mustad ja mittevalged. Valgete sunnil asusid mittevalged elama linnast
väljaspool kätte antud alale, kus polnud mingisuguseid elamuid. Nüüd on
apartheidi lõpust 12 aastat möödas, kuid siiani kohtab agulites ainult
tumedanahalisi. Kaplinna ümbruses on eri suurusega aguleid, millel on khosa
keeles kaunid nimed nagu Khaylicha - uus kodu, Nyanga - kuu, Langa - päike.
Agul on koht, kus LAVi külaline peaks kindlasti ära käima, et näha riigi
tegelikku palet. Omapäi sinna minna ei soovita, ikka kas organiseeritud
turismigrupi või kohalikega.
Kaplinn ise näeb välja üllatavalt euroopalik ning toob kurvastuse pika ja
kalli lennureisi üleelanud turisti näole, nähes klaasist pilvelõhkujaid,
McDonald’sit ja Spari kaubanduskette. Sadamas seisavad suured jahid ning
üksteise järel kallid suveniiripoed.
Agulis midagi sellist ei näe, seal on puukuure meenutavad hurtsikud, mis on
tehtud vineerijuppidest, tõrvapapist, laualiistakutest ja metallitükkidest.
Leidub ka kivimaju vettpidavate katuste ja isegi
aedadega, kuid neid pole palju.
Elekter on enamikus majades, aga vesi ja tualett vähestel. Tänava ääres
torkab silma rohkelt kaeve, mille poole naised, ämbrid peas, sammuvad, et
söögitegemiseks ja pesemiseks vett varuda. Tualetid on ühised, kogukonna peale.
Agulitest ei kolita välja, pigem ehitatakse parem eramu samale kohale.
Agulite loomisest peale on nende elanike arv aina kasvanud, tulijad on ülejäänud
Aafrika riikidest, kas Kaplinna tööd otsima või kooli. Hinnanguliselt elab
Kaplinna ümbritsevates agulites kokku 1,5 – 3 miljonit inimest.
Agulis ühe katuse all elav seltskond ei ole tihtilugu isegi sugulussidemetes.
Tavaline on, et eakas naine kasvatab üksinda kolme või nelja last, kellest mõni
on orvuks jäänud. Vanu mehi agulites eriti ei näegi, tänavad on täis väikesi
lapsi.
Öösel linnas üksi ei käida
Kaplinna ajalehed nõretavad mõrva-, vägistamis-, kallaletungide, varguste ja
korruptsioonilugudest. Autodele ja seintele kleebitud sildid kannavad jahmatama
panevaid hüüdlauseid: “Real man dount rape!” (“Tõeline mees ei vägista!”),
“Let’s condomise!” (“Kasuta kondoomi!”), “Don’t rape and kill our children!”
(“Ärge vägistage ega tapke meie lapsi!”), “Live gun free!” (“Ela relvavabalt!”),
kuid sellega see ei piirdu. Elades mõnda aega kohapeal, kuuled rohkelt
ebaturvalisusega seotud lugusid.
Meiega samal tänaval elanud saksa üliõpilasel Akselil murti tuppa keset ööd
sisse, seoti ta relva ähvardusel kinni ja võeti ära arvuti. Tutvudes Kaplinnast
tunnise sõidu kaugusel elava naisega, uurisin ka väikelinna turvalisuse kohta.
Sain hirmutava vastuse: “Turvalisem vahest ikka kui Kaplinnas. Kaks korda on
mulle siin koju sisse murtud. Esimesel korral vägistati ja teisel korral sai
abikaasa paranematud noahaavad näkku. Mõlemal korral võeti kaasa kõik, mis jõuti
võtta.”
Meiegagi juhtus kolme kuu jooksul üht-teist, mis teiste lugude kõrval nii
traagiline ei tundunud: tagaaiast, kahe meetri kõrguste ogadega aia tagant
varastati vana jalgratas ja pesunööril kuivanud pesu. Eesaiast viidi ära kuivama
pandud teksad ja vaskkraan, mille tulemusel tekkis aeda veeuputus.
Igaühel, kellega LAVis kohtusime, olid omad lood rääkida, kuid keegi neist ei
olnud lõpmata muserdatud. Seal riigis on nii palju muud, mida kogeda ja nautida.
Tõsi, öösiti pole soovitav üksinda tänavatel liikuda, parem, kui pimedas üldse
teatud piirkondi vältida. Samuti ei ole mõtet kaasas kanda pangakaarti ega
suures koguses sularaha, taskus tasub varuks hoida umbes 50 randi (100 krooni)
juhuks, kui keegi röövima tuleb.
Varastele ei maksa vastu hakata, isegi mitte vaielda, sest paljudel on
relvad, ja mitte ainult hirmutamiseks.
Vanglad on LAVis täis ning tihtipeale ei istuta oma aega ära, vaid saadakse
varem tulema. Seega ei hirmuta vangla kedagi niivõrd, et kuritegu tegemata
jääks.
Ühissõidukiga ei soovita Kaplinnas sõita. Rongides on eraldi vagunid
tavareisijate ja esimese klassi reisijate jaoks. Juhul kui oled valge ja ostad
pileti, küsimata, kumba klassi soovid, saad alati esimese klassi pileti.
Autojuhtidel on õigus pärast keskööd eirata valgusfoore ja aeglaselt ristmikke
ületada punasegi tulega, sest peatuda on öösel ohtlik.
Põhja pool asuvas Johannesburgis on olukord tänavatel veel kriitilisem, seal
võib pärast kella 22 ristmikke ületada fooridele üldse tähelepanu pööramata.
Muidugi tuleb sõites hoida kogu aeg oma auto uksed-aknad kinni, nii päeval kui
öösel. Rünnakute ohvriks ei lange ainult valged ja turistid, võetakse kõigilt,
kellel paistab midagi olemas olevat. |
