Kas ka Eesti firmadel oleks võimalik seal löögile pääseda, küsib Priit Pullerits Postimehe lisaväljaandes Otsustaja.
Need mehed, kes juhtisid Pärsia lahe äärsest Khalifa kuurordist Iraagi ülesehitustöid, elasid – kui kasutada kulunud väljendit – nagu kuninga kassid. Nad ööbisid hotellides, kus tubade hinnad algavad sajast dollarist. Ja need olid üheinimese numbrid.
Kaheses numbris elasid vaid need, kel olid kaasas tüdruksõbrad. Nood olid enamasti Balkani päritolu, toodud kaasa Euroopa hiljutisest sõjakoldest. Kui kuskile tuli sõita, ei kasutanud mehed busse ega istunud mitmekesi ühte autosse. Igaühe käsutuses oli kallis ja moekas maastur. Nii on kirjeldanud firma KBR logistikaspetsialist Marie deYoung pilti, mis avanes talle Kuveidis, kuhu ta saabus päeval, mil Ameerika üksused tabasid Iraagi kukutatud diktaatori Saddam Husseini. KBR, mida varem tunti nime all Kellogg, Brown and Root, on hiidfirma, mis oli mulluseks saanud Iraagi ülesehitustööde tarvis 12 miljardi dollari (ligi 150 miljardit krooni) jagu lepinguid.
Selle summaga kuulub KBR Iraagi taastajate seas esirinda. Iseasi on aga küsimus, kuidas KBR seda summat on kulutanud. 50-aastane DeYoung dokumenteeris oma silme ees avanenud pilti ülesehitustööde tegelikust käigust mullu uurivas loos ligi miljonilise trükiarvuga ajakiri Vanity Fair.
Esimesena nägi ta Iraagi–Kuveidi piiri äärel asuvasse Camp Udairisse saabudes pilti, et seal ametis olnud KBRi 27 alltöövõtjat teenindasid peamiselt vaid KBRi kohalikku juhtkonda, ehitades neile maju ja spordisaale. Ja oleks siis KBRi pealikud aktiivselt, saapaninad tolmused ja küünealused mustad, taastamistöid juhtinud. Ei, on kirjeldanud DeYoung, kes otsustas teda jahmatanud olukorra USA Kongressi ette viia. Tema väitel istusid nad enamiku aega Kuveidis hotellirõdul ning lasid alltöövõtjail rabeleda, tundmata tihtipeale huvi, kuidas nood hakkama said, kuid makstes välja kõik arved, mille nood esitasid.
Jänkide ülemvõim
Nüüdseks, mil Iraagi ülesehitustööd on väldanud juba kolm aastat, pole kellelegi saladus, et nii suures ja kauges projektis, mida raskendab riigi vajumine kodusõja lävele, on lood rahaga tihti ääretult segased. Isegi vilunud audiitoreil, nagu on korduvalt kirjutanud Ameerika ajakirjandus, on raske saada selget ülevaadet, kuhu ja mille eest kaovad sajad miljonid dollarid ning kas kõik arved, mis esitatakse, on ikkagi põhjendatud.
Ehk lühidalt: Iraagi ülesehitamine on suurtele firmadele hoolimata üha paisuvatest julgeolekuriskidest magus suutäis. Lisaks KBRile, mille emafirma Halliburton asub Houstonis Texase osariigis, on suuremaid noose lõiganud Bechtel (peakorter San Franciscos), Parsons Corporation (peakorter Los Angelese lähedal Pasadenas), Washington Group International (peakorter Boise’is Idaho osariigis) ja Fluor AMEC LLC (peakorter Greenville’is Lõuna-Carolina osariigis).
Kõigi nende lepingud küünivad mitme miljardi dollarini. Selle loetelu taustal kõlab igati loogiliselt, et üks Eesti suure ehitusettevõtte juhte, kes palus oma nime antud teemaga seoses mitte avaldada, peab suureks üllatuseks, kui mõne väärt otselepingu saaja hulka satuks mingi ime läbi ka mitte-Ameerika firmasid.
Samas peab ta USA ettevõtete domineerimist Iraagi taastamistöödes mõistetavaks, sest miks peaksid ameeriklased, kes andsid põhipanuse Saddami kukutamisse, loovutama ehitustöödes magusaid pirukaid teistele. Suurelt jaolt, väitis ta, on ülesehituslepingute jagamine seotud poliitikaga, ning pakkus, et kui käesoleva kirjutise autor pühendaks kas või kogu oma ülejäänud elu nende lepingute jagamise uurimisele, ei suudaks ta sellest protsessist päevavalgele koorida tühist protsentigi.
Ehkki too Eesti ehitusettevõtja möönis, et tema arutluskäik on spekulatiivne, leidub sel tihedaid kokkupuuteid karmi reaalsusega. Nafta- ja gaasikontsern Halliburton, KBRi emafirma, tekitas oma eduga Iraagi-lepingute tandril üldsuses teravaid küsimusi viimaste USA presidendivalimiste aegu.
Levisid kahtlused, et KBRile langesid rasvased palad tänu sellele, et Halliburtoni juhiks oli aastail 1995–2000 USA asepresident Dick Cheney, kes lahkus sealt suurde poliitikasse, taskus 35 miljoni dollari (400 miljonit krooni) suurune lahkumishüvitis. Kuid tõestada pole keegi midagi suutnud.
Kes kustutab tulekahju?
Pärast Saddam Husseini kukutamist ilmutas ka Eesti välisministeerium aktiivsust, et pakkuda Eesti ettevõtteile võimalust Iraagis oma panus anda. Kuid huvi osutus väikseks, nendib välisminister Urmas Paet, oletades peapõhjusena seda, et tööd, mille teostamiseks sai soovi avaldada, olid siinsete firmade suutlikkust arvestades liiga mahukad.
Tõepoolest, KBRil, mis alustas samuti nafta- ja gaasifirmana nagu Halliburtongi, kuid osaleb nüüd mitmekümnel alal alates armeebaaside rajamisest kuni toidu serveerimiseni, on 43 riigis palgal tervelt 60 000 töötajat. Iraak on kujunenud KBRile lausa kullaauguks.
> Loe edasi |
kõik galeriid
