Mõne aasta taguse reisi peapõhjus – Perthi linnas toimunud loomaaedade maailmaorganisatsiooni aastakogunemine – oli Kaalu sõnul ajastatud nii, et sellele järgnenud õppekäik langeks oktoobri lõpunädalale, mis on sealkandis kevadise looduse õidepuhkemise kõrghetk.

Olgugi kant klimaatiliselt parasvöötmeline, polnud loodusliku ilmega maastikes pea midagi eestlase silmale harjumuspärast. «Loodus lokkas, kõik lõhnas, rõkkas ja õilmitses ning meelitas hullumiseni pildistama,» meenutab Kaal. «Väga fotogeenilised olid ka karged lainetest ja tormidest räsitud rannikumaastikud. Neid on aastatuhandete jooksul vorminud randa Antarktisest lahutavad võimsad ookeanilained.»

Edela-Austraalia taimestik on Kaalu sõnul liigiliselt uskumatult mitmekesine ja üllatab isegi mittebotaanikust looduseinimesi. Mitte ainult üksikud liigid, vaid ka terved taimeperekonnad ja -sugukonnad on sellised, mida tuleb looduslikult ette vaid sellel mandril.

Maailma kõrgeimad puud

Kuivemates metsades on ühed iseloomulikumad maastikuelemendid üliaeglase kasvuga heinapuud. Neil kulub paarimeetriseks sirgumiseni tervelt sadakond aastat ja seetõttu mõjub metsade raadamine neile hukutavalt, muutes kohalikud looduskaitsjad murelikuks.

Ka mitmesse maailmas laiemalt levinud rühma (akaatsiate, käpaliste, liblikõieliste, elulõngade jt) kuuluvate taimede hulgas leidus arvukalt õige põneva välimusega kohalikke liike.

Austraalias tüüpiline ja väga liigirohke rühm – eukalüptipuud – sisaldab äärmiselt erineva väljanägemisega liike. Nende hulka kuulub ka üks maailma kõrgemaid puuliike eukalüpt. Kuigi kõneldakse koguni selle puu saja meetri kõrgustest isenditest, on tänapäeval kindlalt tõestatuna mõõdetud siiski vaid 80-meetriseid hiiglasi. Edela-Austraalia Gigantide oru rahvuspargis, kus 40 meetri kõrgusele puude võrastikku on rajatud turistide tarvis ligi 400 meetri ulatuses rippsillad, ulatuvad nende puude ladvad umbes 60 meetri kõrgusele.

Tutvus aborigeenide eluga

Kaalu sõnul on põnev ja mitmekesine ka Edela-Austraalia loomastik, kelle hulgas torkavad enim silma küll kakaduud, rosellapapagoid ja muud linnud. «Ülejäänud elukate looduses nägemiseks on vaja pisut rohkem aega ja õnne, kuid neid pakub õnneks siiski päris korraliku valiku vaatamiseks välja just Perthi loomaaed,» ütleb Kaal.

Ta peab vaimustavaks võimalust teha tutvust ka kohalike päriselanike aborigeenide eluviisi ja kultuuriga. «Enamik nende tantsudest on rituaalse iseloomuga, jäljendavad ilmekalt loomade käitumist ning peavad uinutama tulevase jahisaagi kaitsevaimu valvsust,» täheldab Kaal.

Valgete asunike loodud kultuurmaastik oma viljapõldude, avarate karjamaade, lopsakate viljapuuaedade ja viinamägedega mõjub tema sõnul eurooplase silmale esmapilgul üsna tuttavlikult, kuigi karjamaadel võib lamba- ja veisekarjade kõrval kohata ka veidi tavatumaid koduloomi emusid.