Kasu

Taskuraha nuiavad jõnglased ei ihalda niivõrd nänni, vaid tunda asjade ostmisega kaasnevat vabadust ja sõltumatust.

Iga lapsevanem puutub varem või hiljem kokku küsimusega, kas ja kui palju on mõistlik anda lapsele taskuraha ning kuidas kontrollida selle kasutamist, kirjutab Pärnu Postimees.

Perenõustaja Ene Talvisti sõnade järgi antakse vahel taskuraha juba lasteaialastelegi, kuid raha väärtusest hakkavad lapsed enamasti aru saama umbes koolimineku ajal. Siiski võib minna mitu aastat, enne kui vanematelt järjepidevalt raha küsima hakatakse, teismeline vajab oma väikest sissetulekut juba kindlasti.

VIIMASED KOMMENTAARID NemoR Üllatav,et selle  asjaliku artikli peale  ka pärast 29 tundi  pole ühtegi kommi  tulnud.Päris hea  teema. Teised kommentaarid

Majanduse algkursus

Talvisti arvates on raha mõiste ja väärtus praeguste teismeliste emade-isade noorusajaga võrreldes tohutult muutunud. «Nõukogude ajal polnud raha kasutamise oskusel tänapäevaga võrreldes nii suurt tähtsust,» rääkis psühholoog. «Praeguses turuühiskonnas on see oskus aga elus hakkama saamiseks hädavajalik. Nii võime võtta lapsele taskuraha andmist talle majandusõppe aluste õpetamisena: me juhatame lapse raha maailma, mis on üks oluline osa reaalsusest.»

Perede rahalised võimalused on teadagi väga erinevad ja mingit keskmist taskuraha summat välja pakkuda võimatu. On kodusid, kus rahapuudust ei tunta, ja peresid, kus on raskusi igapäevase toidugi ostmisega. Vanematel, kes lastele ehk kuigi palju taskuraha anda ei saa, soovitab nõustaja vaadata asja positiivsemat poolt.

«Selgitage lastele, et väikeste summadega toimetulemine nõuab palju leidlikkust ja kombineerimist,» õpetas Talvist. «Vähesega harjunu oskab hiljem sissetulekute suurenedes samuti mõistlikult majandada, vastupidise protsessi puhul on kokkuhoiurežiimile minna palju raskem.»

Sõltumata summa suurusest, kipub suurem osa lapsi selle üsna ruttu ära kulutama, tunnevad ju täiskasvanudki tihti, kuidas raha pärast palgapäeva taskus otsekui sügeleb. Taskuraha saamise teeb meeldivaks just vabadus ise otsustada, kuidas seda kulutada, jäägu siis lapse enda valida, kas osta kuhi komme või kinopilet. Nii õpivad algklassilapsed raha väärtust tundma, saavad selgeks maiustuste ja teiste nännide hinnad ning selle, kui kiiresti raha otsa saab.

Siiski on ka väikseid visasid kogujaid, kes jalgratta või pleieri ostu tarvis raha säästa oskavad.

«Me saame õpetada last valikuid tegema: kas kulutada raha kohe limonaadile ja krõpsudele või loobuda väiksematest väljaminekutest ja koguda mõne suurema asja ostuks,» soovitas psühholoog. «Igaüks kõrvale panna ei suudagi ja see kehtib ka täiskasvanute kohta. Säästmine ei sõltu niivõrd summa suurusest kui inimtüübist – kes armastab elada ainult üks päev korraga, kes mõtleb alati mustadele päevadele. See ei tähenda, et kogumist ei saa üldse õpetada või õppida.»

Kodutööd ja palk

Paljud vanemad meelitavad oma lapsi koduseid toimetusi tegema selle eest veidi raha makstes, on peresid, kus lapsed saavad «palka» hinnete eest. Psühholoog leidis, et nõudepesemist tasustades võtab vanem lapselt ära võimaluse teha vabatahtlikult koostööd, samuti võib järeltulija hiljem hakata «hinda tõstma» ega liiguta ilma rahata enam lillegi. Kodutöid on vaja teha selleks, et kõigil oleks kodus hea olla, mitte raha teenimiseks.

«Taskuraha andmist võiks põhjendada sellega, et «sa oled minu laps ja ma hoolitsen sinu eest»,» ütles Talvist. «Samal ajal peab laps aru saama oma õiguste ja kohustuste tasakaalust: raha antakse küll, aga kohustused olgu täidetud, õppetükid tehtud ja tuba korras.»

Vahel võib pakkuda teenimisvõimalusi mingi töö puhul, mis pole lapse otsene kohustus, eriti, kui see tegevus toob perele raha sisse. Paljudes maaperedes tasustatakse last näiteks raskemate põllutööde tegemise eest, et järglane õpiks tundma oma vaeva ja higiga teenitud raha väärtust. Küllalt kiiresti hakkavad lapsed tööle perefirmades, mõnevõrra teenida saab suvisel koolivaheajalgi töötades.

Heade hinnete eest makstavat raha (näiteks õppeaasta lõpus) võib serveerida tunnustusena eriti suure pingutuse eest – «olen väga rõõmus, et sa oma hindeid oled nii palju parandanud, see on tubli saavutus ja ma annan sulle veidi preemiat».

Teismeliste rahamured

Kui algklassijuntsud küsivad kroone pigem maiustuste ja lelude ostmiseks, siis teismeliste rahavajadus näib kasvavat otse päevadega ning paneb paljud vanemad ohkama. Lisanduvad kulud riietele, kosmeetikale, hobidele, lõbustustele ja sõpradele. Talvisti arvates ei ihalda teismeline mitte niivõrd raha kui sellega omamisega kaasnevat iseseisvust, enesekindlust ja vabadust, mis murdeeas nii olulised on.

«Mingi summa võiks noorel ikka olla, mille kulutamise kohta ta aru andma ei pea,» leidis ta. «Eeldusel, et selle eest lausa viina või muud kahjulikku ei osteta. Endal on ju ka halb tunne sõpradega kuskile minna, kui rahakott on päris tühi.»

Ometi võiksid vanemad siiski jätkuvalt piire panna ja põhjendamatult suurtest summadest keelduda. Ihaldatud asjade ostmisel tuleb ennekõike lähtuda oma sisetundest.

> Loe edasi