Kursori kummaline käitumine ei pruugi tingimata tähendada füüsilist vigastust. Võib juhtuda, et optilist hiirt jooksutatakse sobimatul pinnal, mida ta ei oska lugeda. Vanemat tüüpi kuuliga hiire rullikud tahavad aeg-ajalt puhastamist. Juhtuda võib ka nii, et hiir on sabapidi kuhugi vahele jäänud ja juhtmes tekib katkestus. Üle tasub vaadata hiire draiverid ning vajadusel tuleb uuesti installida. | | | | VIIMASED KOMMENTAARID | Ants
Hiire tundlikkust mõõdetakse DPIdes (dot-per-inch): mida suurem number...
DPI on tõesti lühend ne...
Glarung
Mul on läppari jaoks mingi logitech'i juhtmeta variant... tootja väidab, et akud peavad aasta vastu ...
|
|
Uut hiirt valides ole tähelepanelik. Nii mõnedki aktiivsed arvutikasutajad kannatavad ebasobiva hiire tõttu tüütu randmeliigesevalu käes. Seega peaks hiir mõnusasti kätte istuma, valik tuleks teha eeskätt kasutaja käe suurust ja kasutamisharjumisi silmas pidades. Disaini poolest jagunevad hiired polariseerututeks ja sümmeetrilisteks. Esimesed on kujundatud spetsiaalselt vasaku või parema käe tarbeks, sümmeetrilise hiire puhul on ükspuha, kummal pool klaviatuuri ta tegutseb. Inimese pöial on oskuslikum kui väikesõrm, seega tuleks jälgida, et hiire lisanupud (kui neid on) jääksid pöidla alla. Teine oluline valikukategooria on juhtme olemasolu. Töbisabalised isendid on loomulikult mugavamad – saba ei hakka hiire liigutamisel segama. Juhtmeta hiirte puhul saab valikukriteeriumiks akude tööaeg. Uuri, kaua hiir akukomplektiga vastu peab, kuu või kauem on hea näitaja. Hiired võivad kasutada nii sisseehitatud akusid kui ka vahetatavaid AA või AAA kaliibris patareisid/akusid. Mõne hiire saab tööst vabal ajal vastuvõtjaga kokku ehitatud laadimisjaama istutada, et ta seal oma akusid toidaks. Suur osa tänapäevaseid hiiri kasutab optilist sidestust, jõudes niiviisi väga lähedale ulmekirjaniku ja visionääri Arthur C. Clarki sõnastatud printsiibile, mille järgi ideaalsel masinal ei tohi olla ühtegi liikuvat osa. Uuemate ja kallimate hiirte kõhu all on mitte LED-tuluke, vaid laser. Laserhiir on palju täpsem ja tundlikum, aga ka üksjagu kallim. Hiire tundlikkust mõõdetakse DPIdes (dot-per-inch): mida suurem number, seda parem. Uuema otsa hiirte tundlikkus küünib juba 2000 DPIni. See tuleb igati kasuks kiiretes arvutimängudes ning joonestamisel. Olles kiitnud siinkohal juhtmeta hiiri, tuleb tunnistada, et on suur ja nõudlik rühm kasutajaid, kes valivad igal juhul pikasabalise roti. Need on mängurid. Asi selles, et juhtmeta hiire reageerimiskiirus on madalam ja tegevuseta hiir jääb aku säästmiseks «tukkuma». Ärkamine võtab alati mõne (milli)sekundi ja see võib FPSis saatuslikuks saada. Spetsiaalsetel mängurihiirtel on tihtipeale igasugust lisavarustust: ballastitabletikesed selleks, et mängija saaks hiire raskuse endale käepäraseks seada, erilibedad jalakesed ehk uisud liikuvuse parandamiseks, nupp hiire tundlikkuse valimiseks vastavalt mängule ja mängija harjumusele. Loomulikult on oluline ka pind, millel riist sõidab: optiliste hiirte algusajal räägiti, et need ei vaja mingit matti, aga päris nii see ikkagi pole. Karmid mängurid hangivad endale erilisi matte, mille hind kõigub poole tuhande krooni kandis. Kokkuvõtteks: igapäevaseks kasutamiseks sobib hästi juhtmeta optiline hiir mõnelt tuntud tootjalt. Programmeeritavad lisanupud teevad kasutamise ainult mugavamaks. Kahe-kolmesaja krooni eest peaks täiesti usaldusväärse ja kauateeniva hiire saama. Laserhiirte viimased mudelid ähvardavad rahakotti umbes tuhandekroonise augu lüüa. |
