«Liiklusviisakus on meil ikka üsna nadi. Viha ja tigedust on kole palju. Linnas sõidavad sageli ringi ülbed ja rumalad juhid. Võib-olla naeratused leevendaksid natukenegi seda viha,» sõnab nääpsuke juht uljalt pika lõõtsbussi rooli keerates ja lõkerdab rõkatavat naeru. | | | | VIIMASED KOMMENTAARID | martin
see vana mammi ise ületas rattaga vale koha peal teed nii et saage aru inimesed. Ja kui ei meeldi et...
martin
ärge krt kommenteerige kui fakte ei tea nii et suu kinni kui sealt midagi muud kui paska ei tule
|
|
Tõepoolest paneb see kõiki ümberolijaid suunurki ülespidi venitama.See ärapanemise soov Veidi tõsinedes märgib ta, et liikluses on ohtlikke olukordi üsna tihedalt ja iga päev oleks võimalik vähemalt kolm avariid teha. Väikeautode juhid ei arvesta, et ühissõidukil on oma liikumisgraafik, et enam kui 20 tonni kaaluvat ja inimesi täis bussi ei saa paugupealt pidama, et ühissõidukitele mõeldud rajad on ette nähtud tõesti ainult bussidele ja trollidele. Ja see ärapanemise soov. «Ma sõidan ristmikule, hindan olukorda. Auto on kaugel, asun pöördele. Ta kihutab oma džiibiga vastassuunavööndisse, et aga jõuaks bussist ette. Ja niipea kui ette jõuab, jääb tõksti seisma, ilma et oleks suunatuld sisse lülitanud, ja näitab mulle keskmist näppu,» kirub Pukk mitte väga vihaselt, soovitades niisugustele meestele rohkem eneseväärikust. Plikapõlves soovis Pukk kirurgiks saada. Kus kellelgi näpp katki või nina verine, oli tema platsis avitamas. «Ei kartnud ma verd ega haava. Ainuke, mida pelgasin, oli tollane krudisev vatt. See krudin käis luust ja lihast läbi,» meenutab ta muigelsui. Meditsiiniõpinguteni ta siiski ei jõudnud ja selles polnud süüdi krudisev vatt. Ka kaubanduskool jäi pooleli. Lapsed hakkasid tulema. Pukil on neli last, vanim 24-, noorim 11-aastane, üks lapselapski. Pere nõudis oma. Paarkümmend aastat tagasi aga tekkis tõsine tahtmine saada bussijuhiks. Miks? «Inimene peab tundma, kes ta olla tahab. Mõni soovib olla tagaplaanil, mõni inimeste keskel. Unistus kannab, inimesed peaksid julgema unistada. Mina tahan inimestega suhelda. See on ju üks õnnelik amet. Kui ma hommikul vara tööd alustan, siis on päikesetõus minu oma. Õhtul, kui lõpetan, saan osakese päikeseloojangust,» mõtiskleb 44-aastane bussijuht, kes on Tallinna Autobussikoondises töötanud kolm aastat. Ilusat päeva ja head teed Varem on ta töötanud laste kõrvalt küll turumüüja, küll koristajana, ka hoolekandes. Bussijuhiks saamisel oli mitmeid takistusi. Kord ei soovitud sellesse ametisse naisi, kord käis koolitusraha maksmine üle jõu. Praegu sõidab ta peamiselt 17A liini, esimesi päevi pika liigendbussiga. Sellega tuleb keeramisel üsna suuri kaari võtta, et bussi saba ohutult järele jõuaks. Kui Pukk pole mitu päeva oma isikliku Mazdaga sõitnud, siis kipub ta sellegi roolis esialgu hoogsamaid ringe tegema. Kõige enam hindab Pukk sõitjate naeratusi ja silmade sära. «Nii armas on neid peeglist vaadata. Mul on komme soovida reisijatele läbi mikrofoni ilusat hommikut või head päeva, päikest silmadesse ja rahu südamesse. Tore näha, kuidas nad reageerivad, naeratavad vastu ja viipavad.» Kord esitas üks sõitja Puki ülemustele kaebuse: tema ei soovi, et bussijuht talle ilusat päeva soovib, tal pole seda vaja. «Ütlesin ülemusele, et ega ma talle kättpidi midagi soovinudki. Kes oskab head soovi hinnata, see jagab seda ka teistele.» Pukk saab hea sõna ja naeratusega jagu ka kõige tigedamast reisijast. Vaid paaril korral on tulnud politsei kutsuda. Kord tungis keegi tüdruk, ilmselt narkopilves, talle lausa kätega kallale, sest juht oli teinud märkuse neiu õllepruukimise kohta. Teinekord oli nahaalne sõidukijuht parkinud oma masina otse bussipeatusse ega olnud nõus eest ära minema. «Politsei peaks rohkem jälgima olukorda autobussijaamas. Siin sõidavad väikeautod otse telliskivi alt sisse ja seisavad bussidele mõeldud alal. No vaadake ise, kuidas said need autod siia bussiplatsile, kui igal pool on märgid ees,» pahandab juht lõpp-peatuses sõiduautode vahel laveerides. Parima naisjuhi hinnangul peaks iga inimene, ükskõik kui kõrgel ametikohal, läbi tegema koristajatöö praktika, kas või paar päeva, siis ta oskaks teiste tööd hinnata. «See on ju lausnõmedus – prügikast on siinsamas, aga ta viskab rämpsu maha. Sama ka bussis. Tuleb mees sisse, istub tagapingile, hakkab banaani sööma ja viskab koored pingi alla. Niisugused inimesed ei vaevu mõtlema, et keegi peab ju tema rämpsu ära koristama,» selgitab Pukk. Koolitust vajaksid ka igapäevasõitjad. Miks tahavad lastega emad, pampudega sõitjad ja vanurid bussi siseneda ikka tagumisest uksest, mis juhile kõrgete istmete tõttu kuigi hästi kätte ei paista? Miks pahandatakse liiklusummiku puhul hilinemise pärast bussijuhiga – ta ei saa ju üle teiste sõidukite lennata? Miks inimesed häbenevad kellanupule vajutada, kui nad järgmises peatuses soovivad väljuda – see aitaks juhil aega säästa? Lõpuks palub Pukk vabandust neilt jalakäijatelt, keda ta pole ülekäigurajal läbi lasknud. «Ma pean olema veendunud, et kõrvalrajal kihutaja ka peatub, muidu satub see inimene bussi eest läbi astudes teise sõiduki rataste alla. Ma parem liigun edasi ja hoian inimese õnnetusest eemale,» sõnab ta.
> Loe edasi |
