Türgi jalgpalli oleme siin ikka eelarvamusega suhtunud.
Kõigepealt alustatakse juba sellest, et Türgi pole üldse miski õige Euroopa
riik, kuni selleni, et türklased mängivad tapvat ja musta jalgpalli, kirjutab
Virumaa Teataja.
| | | | VIIMASED KOMMENTAARID | ~?~
supper lahked toredad.., edu talle.., edu neilegi.., lihtsalt v6rratu.., soovitan soojalt ringi seig...
liisu
Ma ei idealiseeri türgit aga minu arust üks maailma ilusamaid kohti ;)
külalislahkus ja positiivne ...
|
|
Nõnda, nagu on seni suhtutud eelarvamusega Türgi jalgpalli,
on väga paljudel kõhklused ka Türgi riigi külastamise suhtes.
Arvatakse, et kui juba Vahemere äärde minna, pole Türgi
rannik küll see parim koht, kus puhata. Samuti kujutatakse ette, et seal on
odav ja räpane, kuid nagu elu tavatseb näidata, on eelarvamused sageli
põhjendamatud, et mitte öelda eksitavad. Tõepoolest, kui vaadata ringi
Marmarises, paigas, kus tavatsevad puhata kohalikud rikkad ja ilusad, saab
selgeks, et õige pole kumbki ettekujutus – ei ole seal üleliia räpane ega ka
odav.
Ülim sõbralikkus pluss teeninduse kõrge tase on
turismipiirkondades kohalikele iseenesestmõistetavad ja eksistentsiks vajalikud
eeldused, kuid sellele lisaks ei häiri sugugi ka lõviosas Aasias asuva, ent
Euroopa Liitu pürgiva moslemiriigi inimeste elukorraldus.
Meie põhjamaised päikesekummardajad leiavad Türgis eest
Vahemere ranniku, ning ehkki palju kohtab sealsetes kuurortides soomlasi,
rootslasi, britte ja venelasi, kuuleb, nagu igas sadamas, ka eesti keelt.
Marmaris asub Tallinnast vaid kolme ja poole lennutunni
kaugusel ja astuda vihmasest juunikuust pärast pisukest tukkumist soojalt
paitava päikese kätte on meelierutav. 38 kraadi õhu- ja 26 kraadi veesoojust on
täiesti okei.
Laev Soome lipuga
Kohale jõudes tahad pista jalad kohe soolasesse Vahemerre,
aga juba kõnetab sind keegi tuttavas keeles.
«Tervetuloa, tulkaa laivaa!» hüüab paljasjalgne mees. See
mees on Osman ja selleks õhtupoolikuks ei saagi temast enam lahti. Sest just
tema «teab ainukesena», kust saab kõige odavamalt parima reisi, kohaliku sauna
hamami või suveniiri.
Osmanil on lõbusõidulaev Bora, mille päras lehvib Türgi lipu
kõrval ka Soome sinirist. Ja Osman vuristab soome keelt nagu mees muiste.
Põhjus pole keeruline – Osmanil on Soomes naine ja laps ja üldse käivat
sealkandis palju soomlasi.
Nõnda pakubki ta kodustele soojal merel kauneid vaateid.
Pluss muidugi kohalikku napsi rakit ja õlut, mis kuuluvad hinna sisse.
Laev loksub lainetel, Osmani ema küpsetab laevaninas grilli
peal kanakintse ja Osman tantsib tüüriratta taga noorikutele kõhutantsu.
Vahepeal näitab laeva saatvaid delfiine ning laseb trapi vette, et reisijad end
kastmas saaksid käia.
Pole vaja lisada, et kogu Egeuse meri on samasuguseid
laevukesi täis, ainult et Soome lippu pole teistel.
Osmanil on ka oma unistus: ta tahab just sellist suurt
jahti, nagu äsja kalju tagant välja liugles. «Ostan sellise järgmisel aastal,»
on ta veendunud.
Elegantne pügamine
«Hallo, my friend!» või «Yes, please!» kõnetavad kohalikud
kaubitsejad igat turisti sellise sõbralikkusega, et patt oleks jätta nende
teenus kasutamata. Ja tahtmatult tuleb eneselegi naeratus huulile.
Kui promenaadirestoranis juhtub mahl maha minema, tuuakse
kibekiiresti uus klaas, lisades mõistagi, et see on maja arvelt. Pärast annad
ilma mingi süümepiinata jootraha, mis ületab selle mahla hinna mitmekordselt.
Kõik on rõõmsad.
«Welcome Estonia!» kisendab kalarestoranipidaja sadamas
sellise energiaga, et oledki juba tema juurest valinud välja kõige kallima
ahvenaroa, mis tänutäheks tehakse valmis sinu laua ees suurte juubelduste ja
möödujate uudishimulike pilkude saatel.
Türgi turul oled enesele märkamatult ostnud hunniku
tšillipiprapulbrit hinnaga, mis kõrvalletis on paju madalam. Aga see pole
tähtis, tähtis on see, millise hoole, armastuse ja jutu saatel müüja selle kõik
sulle sisse pakib.
Vahemere rannik Türgis on väga populaarne ka üksikute
naisterahvaste hulgas. Õhtupimeduse saabudes löövad Põhja-Euroopa neiud ja
naised end üles ning lähevad ööklubidesse, samal ajal kui kohalikke naisi pole
kusagil märgata. Hommikuvalges võid ühe ja teise hotelli ees näha peatumas
autot või motorollerit, kust maha astub õnnelik blondiin. Ei taha öelda, et
tegu on seksiturismiga, kuid kahtlemata oskavad kohalikud noormehed
võõramaiseid naisi hästi kohelda. Ja millisele naisele ei meeldiks, kui teda
hellitatakse. Eks läheb vastassugupoole jäägitu tähelepanu korda ka meestele,
aga selleks peab minema tunduvalt kaugemale – Taisse.
Liivarannavalvurid
Türgist rääkides või seal käies ei saa kuidagi mööda
antiikaja hingusest. Aeg, sõjad ja maavärinad on teinud oma tõhusa töö, kuid
näiteks Effesuses või Pamukkales võib ammuseid Rooma aegu säilinud akropoli- ja
amfiteatrite sammaste kaudu ehedalt ette kujutada.
Kui satute Kleopatra saarele, kus Egiptuse kunagine
valitsejanna tavatses käia koos oma kallima Marcus Antoniusega puhkamas, näeb
aga iseäranis kummalist vaatepilti. Seal on ühes türkiissinise mere sopis väike
liivarand, mida valvavad sõdurid ja millele on nöör ümber tõmmatud.
Puhkajad käivad aga sellest merre minnes kaarega mööda.
Nimelt olevat tegu Egiptusest toodud liivaga, mille iga tera on nüüd rangelt
arvel. Ning rannast millegi kaasavõtmine on seadusega karistatav, nagu hoiatab
vastav silt.
Kas Egiptusest või mitte, aga ilusat kollast liiva ei maksa
Türgi rannikult tõepoolest otsida. Seda katab kiviklibu, mis paljuski on
tekkinud sealsete ohtrate maavärinate tõttu.
|
