Tervis

Elu Maal ei saa kesta ilma maakera ümbritseva õhkkonnata. Aegade jooksul on atmosfääri koostis muutunud, kuid enamasti nii aeglaselt, et elusloodus on suutnud muutustega kohaneda.

Nüüdseks aga oleme jõudnud selleni, et maavarade kasutamine, keerulised tootmisprotsessid, transport ja ulatuslik fossiilsete kütuste tarbimine on atmosfääri koostist kiiresti muutmas, kirjutab Valgamaalane.

Ühe abinõuna võitlemisel atmosfäärimuutuste vastu soovitavad teadlased kaitsta maakera ümbritsevat osoonikihti.

Valgamaalase küsimustele vastas Keskkonnaministeeriumi välisõhu ja kiirgusohutuse büroo peaspetsialist Valentina Laius.

Mis on osoon ja miks seda vaja on?

Osoon on oma olemuselt hapnik, koosnedes kolmest aatomist tavalise kahe asemel. Elusorganismidele on osoon kahjulik, mõjudes söövitavalt ja ärritavalt. Osoonil on terav lõhn, mida mõnikord tunneb äikese ajal ja töötavate elektrimootorite läheduses.

Osoon tekib, laguneb ja taastekib atmosfääris ultraviolettkiirguse (UV) toimel. Osoonist moodustuv kiht kaitseb Maad Päikeselt tuleva «kurja» kiirguse eest. Kui osoonikihti poleks, siis steriliseeriks päikesekiirgus maapinna, hävitades sellelt kõik elava.

Kui paks on osoonikiht?

Tegelikult polegi tegu päris kihiga, vaid põhiosa osoonist paikneb Maast 10–50 kilomeetri kõrgusel. Osoonikiht on nõnda hõre, et kokkusurutuna moodustaks see Maa ümber vaid kingatalla paksuse vöö. Nii habras ja seega ka väga haavatav on see meie kaitsekilp.

Mis juhtub, kui osoonikiht kahjustub?

Osoonikihi kahjustumine ohustab nii keskkonda kui ka inimeste tervist, sest Maale jõuab suuremal hulgal ultraviolettkiirgust. Eriti kahjulik on UV-B kiirgus, teadlaste väitel toob just selle tugevnemine kaasa suurema haigestumise nahavähki ja silmkaesse; nõrgeneb inimeste immuunsüsteem, mistõttu võivad levima hakata nakkushaigused; tekib senisest enam happelist sudu; langeb toiduteraviljade saagikus jne.

USAs on välja arvestatud, et 5%-line osoonikihi hõrenemine Põhja-Ameerika kohal põhjustaks nahavähki haigestumise suurenemise 12 miljonini. ÜRO aruanne aga väidab, et 1%-line osoonikihi hõrenemine tekitab maailmas juurde 100 000 pimedat.

Mis osoonikihti kahjustab?

Osooni lagundavad eelkõige kloori ja broomi sisaldavad ühendid. Näiteks sisaldavad kloori freoonid, mida 1930. aastatel hakati (erinevate nimetuste all) väga ulatuslikult kasutama külmikusüsteemides ja aerosoolpakendites.

Osoonikihti hävitav broom aga satub atmosfääri näiteks taimekaitsevahenditest. Kuid osoonile ohtlikke ühendeid leidub veel tulekustutussüsteemides, keemilise puhastuse vedelikes, kahjuritõrje vahendites jt kemikaalides.

Kuidas saab osoonikihti kaitsta?

Ainult ühiselt. 1985. aastal ühendasid kümnete riikide valitsused oma jõud ja võtsid vastu osoonikihi kaitsmise Viini konventsiooni. Kahe aasta pärast (1987) võtsid konventsioonile allkirja andud riigid vastu osoonikihti kahandavate ainete Montreali protokolli. Eesti ühines konventsiooni ja protokolliga 1996. aastal, kokku on protokolliga ühinenud 191 riiki.

Eesmärk on osoonikihti kahandavate ainete tootmise ja kasutamise täielik lõpetamine kogu maailmas. Selleni ei jõuta kohe, vaid etappide kaupa.

Ka Euroopa Liit on kinnitanud määruse, mille nõuded on Montreali protokolli omadest isegi rangemad. Näiteks on juba praegu keelatud osooni lagundavate ainete kasutamine aerosoolides, lahustites, vahtplastide tootmisel ja paljudes külmutusseadmetes.

Osoonikihti kahjustavate ainete järk-järguline käibelt kõrvaldamine on osutunud üheks edukamaks rahvusvaheliste lepetega korraldatud ettevõtmiseks. Ilma protokollita oleks osoonikihi kahanemine 2050. aastaks ulatunud kuni 50–70 protsendini. See olnuks maakera jaoks ülimalt ohtlik olukord!

Mida meist igaüks saab osooni kaitseks teha?

• Kasutage ainult «osoonisõbralikke» tooteid.
• Viige vana külmkapp ainult selleks ettenähtud elektroonikaromude kogumispaika.
• Tootjana tootke ainult «osoonisõbralikke» tooteid.
• Õpetage lastele keskkonnahoolivust jne.

Soovitan koos lastega vaadata osooniteemalist multifilmi, mille leiab siit.

Välisõhu, sh osooni kohta saab lugeda ka keskkonnaministeeriumi koduleheküljelt.

Kui paks on osoonikiht Eesti kohal?

Osoonikihi paksus muutub – kõige paksem on osoonikiht Eesti kohal talvel-varakevadel (märtsis-aprillis), kõige õhem hilissügisel (oktoobris-novembris).

Kuid sügisene õhem osoonikiht ei kujuta meile suurt ohtu, sest madalalt käiva päikese ultraviolettkiirgus ei ole intensiivne.

Osoonikihi mõõtmine ei ole aga inimeste tervise seisukohast sedavõrd oluline, kui on ultraviolettkiirguse ehk kiiritustiheduse mõõtmine.

Tõravere observatoorium alustas sellega juba 1998. aastal. Andmeid UV-indeksi kohta saab näha aadressidel http://sputnik.aai.ee/koduleht/ ja http://www.emhi.ee/.