Argipäev arktilises külas
(5)
01.06.2007 00:01
Toomas Mikkor
Wiseman asub Alaskal, kaugel ülalpool Yukonit ja põhja pool polaarjoont.
See küla rajati ammu, ülemöödunud sajandi lõpul, kullapalaviku ajal.
Hiilgeaegadel olid siin saloonid ja koguni neliteist statsionaarset lõbunaist.
Praegu kipub küla püsielanike arv tolleaegsete maailma vanima ameti pidajate
arvule alla jääma.
Minu jaoks on Wiseman aga üks järjekordne vahejaam mu pikkadel rännakutel.Karmid olud Hommik algab ehmatusega. Noore kullakaevuri Thori poolenisti maasse vajunud palkonni korstnast ei tõuse suitsu! See on halb märk. Thor oli eelmisel päeval läinud lumesaaniga ligi 30 kilomeetri kaugusele hundipüüniseid kontrollima. Ta oleks pidanud tagasi olema enne, kui ta metallahi tühjaks jõudis küdeda.
Keegi ei lahku talvel Wisemanis kodunt kauemaks kui pooleks ööpäevaks, sest just nii kaua köeb üks ahjutäis. Põhjus on lihtne – kui väljas on stabiilselt 40 kraadi külma või alla selle, külmub majas kõik paari tunniga kontkõvaks. Hommikul kell seitse ühestki majakesest valgust ei paista. Kõik ilmselt veel magavad, sest öösel vahiti, pead kuklas, virmalisi. Kõige ilusamad olid need kella veerand kahe ajal. Mida teha ja kellelt nõu küsida? Kui Thori lumesaan pani kusagil mägedes «jala ämbrisse», siis kulub talle abi ära. Juhul kui ta on ise vigastamata, pole veel midagi hullu. Ta võib end sügavale lumme kaevata ja seal on soe. Aga kui ta sai viga?
Ainukesed, kes sel ajal üleval on, on Nolani kullakaevanduse kaevurid. See on Wisemanist umbes kümme kilomeetrit eemal. Tuleb sinna sõita ja uurida. Tee peal ukerdab paar ära eksinud karibuud. Nolanis saabub kergendus. Thori lumesaan oli ta tõesti «jala pange pannud», aga oli siiski kuidagi kaevanduseni longanud ning mees ise elu ja tervise juures.
Askeetlik palvemaja Kui päike ümberkaudsete mägede tipud üle kuldab, on külas nii ilus ja säravalt valge, et isegi mõnekümnekraadine külm ei suuda toas hoida. Küll saab sinna tõstetud eelmisel õhtul õue unustatud ja põhjani ära külmanud Absoluti pudel. Mine sa tea, äkki pakatab lõhki ja kallis kraam läheb raisku.
Wisemanis on palvemaja. Väljast paistab see väiksem kui kehva külamehe saun, aga sees on nõnda palju toole ja pinke, et kogu külarahvas mahub korraga sisse. Kõik on äärmiselt lihtne ja askeetlik. Altariks on valge heegeldatud linikuga kaetud lauake, selle kõrval on väike raudahi. Praegu on siin sees täpselt sama soe kui õues ehk kusagil kümme soojakraadi.
Kui küla on ärganud, saab sammud Jacki juurde sätitud. Tema on siitkandi kõvemaid jahimehi ja kodulootundjaid. Õues on tal telefoniposti kõrgune tootem. See on maast tipuni täis põdrasarvi. Kuuri taga vedeleb tal hulk kangeks külmunud nülitud hundikorjuseid. Puu otsas ripuvad põdrasingid. Looduslik sügavkülmik.
Tema maja on seest madal ja väike, nagu kõik siin külas. Ja väga soe, nagu kõigil. Jack näitab trofeesid. Hiljuti nülitud hundinahku, kihvu ja küüniseid. Viimasest kahest teeb ta kaelakeesid. Jacki naine Kristin kuulab tugitoolis kerratõmbunult meeste juttu ja vahel esitab mõne küsimuse välismaa kohta. Kõiki Wisemani inimesi huvitavad lood Egiptuse kõrbekuumusest.
Õhtul ärkab oma palkonnis kullakaevur Thor. Tema korstnast tõuseb suitsu juba keskhommikust saadik. Kogu päeva on ta maganud, sest pärast poollagunenud mootorsaaniga kaevandusse jõudmist tuli tal kohe tööle asuda. Pidi öö otsa auke puurima, lõhkeainet paigaldama ja lõhkama. Öö koos huntidega Hunte ta seekord kätte ei saanud, püünised olid tühjad. Muidu oleksid surnud võsavillemid lebanud siinsamas onni põrandal, voodi ja söögilaua kõrval. Õue ei saaks neid jätta, seal külmuvad nad nii kangeks, et ei saa nahka võtta. Õnnestunud hundijahilt tulles veedad öö koos oma saagiga. Hea, kui neil siis pimedas silmad taas hiilgama ei hakka.
Päike on ammu läinud ning õue ja mäeküljed kuldab üle kuu. Kõikide onnide korstnatest tõuseb taevasse pikk sirge suitsujuga. On haudvaikne ja tuuletu. Varsti tulevad virmalised ja siis on sageli kogu küla õues. Neist ei saa keegi kunagi küllalt.
|
