Laiema üldsuse silmis Estonian Airi eduka presidendina tuntud Erki Urva on juba rohkem kui aasta juhtinud vaat et tundmatut telekommunikatsioonifirmat Linxtelecom Estonia, kuid siinse turismiäri eestvedaja vari ja maine käib temaga seniajani kaasas. Selle kinnituseks on kas või tõsiasi, et Eesti Kaubandus-Tööstuskoda otsustas teda hiljuti autasustada koja I klassi aumärgiga, avaldamaks tunnustust Urva tööle Eesti ettevõtluse ja turismivaldkonna edendamisel, kirjutab Postimehe lisaväljaanne Otsustaja. «Olin ülimal määral positiivselt šokeeritud, kui selle auhinna sain,» ütles ta Otsustajale kaks päeva enne aumärgi kättesaamist. «Vaatasin, kes selle varem on saanud – auväärne seltskond. Sellega võib koos küll olla.» Nende veerandsaja seas, kes aumärgi seni pälvinud, on president Lennart Meri ning kolm peaministrit: Mart Laar, Tiit Vähi ja Siim Kallas. Lugesin välispressist prognoosi, et Baltimaadest saab aastaks 2060 suur turismimeka, sest Lõuna-Euroopas tõusevad temperatuurid liiga kõrgele. Mida arvate? (Naerab.) Aga mis meil praegu häda on? Võiksime ka praegu müüa oma imeilusaid randu ja kenasid suvituslinnu. Ega Eestil midagi häbeneda ole. Ainus probleem on see, et me ei saa kliendile garanteerida, et kui ta kohale jõuab, siis päike paistab. Sõitsin Tartust Tallinna ja lausik tundus oi-kui-igav. Mis peaks välisturisti siia meelitama? Eestis on võrreldes Euroopaga loodust ikkagi uskumatult palju. See võib tunduda küll lame, aga meil on metsa, kus käia ja olla. Jah, loodusturism on selgelt nišiturism, see pole massiturism. Aga kas me tahaksimegi, et meil hakkaksid siin kümned miljonid turistid käima? Loomulikult toob see raha sisse, aga samas tuleb paljuga ka lõivu maksta. Mida peaks Eesti tegema, et välismaalased taipaksid siia tulla, sest kõik maailma maad, isegi Kurdistan, on hakanud end reklaamima turismikohana. See on tohutult pikk, keeruline ja kallis protsess. Tegemist on puhtakujulise müümisega. Selge see, et igale poole me end müüa ei saa. Peame vaatama, mis on meie sihtturud – alati on need naaberriigid, lisaks meil Suurbritannia –, ja kui seal massi kätte saame, võime edasi liikuda. Kõige olulisem on, et positiivne sõna hakkaks liikuma. Praegune ülesanne on pikendada turistide siinviibimise aega. Et kui tuleb näiteks Ameerika kruiisilaev korra läbi, siis inimestel hakkaks siin nii meeldima, et nad otsustaks tagasi tulla ja vaadata pikemalt, mis siin toimub. Mul on hea meel selle üle, et viimasel ajal on taasalustatud juttu selle üle, mis on Eesti märk. Minu arust on see kahetsusväärne, et omaaegne suurepärane algatus Welcome to Estonia poliitiliselt või isiklikult maha materdati. See, mis ära tehti, oli ainult esimene etapp. Sellele oleks järgnenud turunduslikud üritused, aga kisa läks lahti, asi pöörati poliitiliseks ja lõppeski ära. Mille järgi ise otsustate, kuhu reisida? Suurem osa piiri taha käike tuleneb tööülesannetest, mis kõige rohkem sõltub jällegi sellest, kus asub firma peakontor. Viimase aastaga olen seetõttu käinud 7-8 korda Amsterdamis, kuid ega tööreisidel ole aega ringi vaadata. Vastikul porisel pimedal perioodil tahaks alati oma kondid kuhugi sooja kätte vedada, aga see sõltub paljudest teguritest. Pean ütlema, et ei viitsi eriti kaugele lennata, kuigi kaugemad maad on huvitavamad. Kuidas mõjutavad Eesti ja Venemaa vahel tekkinud pinged Eesti turismisektorit laiemalt? Sellised olukorrad mõjutavad turismi alati negatiivselt, sest turism on majandusharu, mis põhineb positiivsetel emotsioonidel. Aga arvan, et mõju saab olema lühiajaline. Idanaaber on meid 15 aastat kujutanud paariariigina, aga sellest hoolimata on turistide arv Venemaalt Eestisse kasvanud. Teie nimi seostub paratamatult Estonian Airiga, mille kohta tuli hiljuti teade, et mullune kahjum oli ligi 60 miljonit krooni. Teie ajal oli Estonian Air plussis. Kus võib peituda viga? Pean ütlema, et ma ei imestanud selle kahjumi üle. Arvasin, et kahjum tuleb suurem. Kui vaadata, et mullu lennati ligi pool aastat leedukate lennukiga, mida tuli rentida koos meeskonnaga, mis on väga kallis, siis sealt tuli ikka meeletu suur pauk. Aga kõige suurem pauk tuli ikkagi sellest, et Estonian Air ei suutnud oma reisijate arvu enam kasvatada ja eelmise aasta lõpus hakkas reisijate arv võrreldes varasemaga vähenema. Ma ei oska pakkuda põhjuseks muud kui seda, et klientide usaldus suudeti maha mängida. Ja siin on mitmeid põhjusi, näiteks hüplev tegevus. 2006. aasta kevadel teatati, et pannakse Manchesteri reise juurde, aga pooleteise kuu pärast teatati, et pannakse Manchesteri liin kinni. Sellise tõmblemisega kaotab ettevõte usaldusväärsuse. Lisaks tehnilised probleemid. Ma ei kahtle, et lennuohutusega oleks Estonian Airil probleeme – ei, sellega on kõik okei. Aga kui vaadata lennuparki, siis keskmiselt 10-aastase lennuki kasutusaeg on suudetud viia ööpäevas peaaegu 11 tunni peale. Omal ajal jõudsime tehnilise personaliga arutades järeldusele, et üle kümne tunni ei tohiks antud lennukipargiga minna, sest siis hakkab tekkima probleeme. Selle aja sisse mahub plaaniline hooldus, aga kui tekib erakorraline olukord, siis see lööb lennuplaanid totaalselt segamini.
> Loe edasi |
