Katuseharjal lösutav hallitriibuline kass vidutab hetkeks silmi ja laseb need siis taas looja. Koer kaob teisele poole harja. | | | | VIIMASED KOMMENTAARID | d.v.
Õigeusklikud löövad alati risti ette, kui kirikust mööduvad.
vana eestlane, mis muud
et siis grusiinid on spontaansed ja armastavad, aga üle tee ei lase? imelik kombinatsioon.
see on j...
|
|
Selline on esimene pilt, mis avaneb Tbilisi kesklinna külje all asuva hotelli aknast. Kesklinn küll, aga terve Tbilisi meenutab lagunevat agulit, kui kahest-kolmest paraadtänavast veidigi kõrvale minna. Kõige ülesvuntsitum on mõistagi toosama tänav kuulsate Tbilisi termide kõrval, kus USA president jalutas. Ringilonkivad koerad kuuluvad Tbilisi tänavaelu juurde samamoodi, nagu kuuluvad maanteede servadesse prügi vahelt rohtu otsivad sead, lehmad ja kitsed. Oma silmaga saab näha, kuidas koer tühja kilekoti nahka paneb. Aga kuskilt tuleb ometi ka toit, sest pakutud kohalikust juustupirukast hatša-purist ütlevad koerad ära. Huumorimeel kulub ära Käisin Gruusias koos abikaasa ja alla 2-aastase tütre Hellaga. Väikelapsega sellises riigis käimisel on nii plusse kui ka miinuseid. Miinuspoolele võiks kirjutada selle, et kõnniteed on lastud valusalt pikaks veninud üleminekuaja jooksul ära laguneda, nii et käruga on neil raske manööverdada. Teiseks puuduvad Tbilisis sellised asjad nagu jalakäijate ülekäigurajad ja foorid – tõsi küll, viimasel päeval õnnestus siiski üht foori kohata. Sealsamas, kus käis Bush. Kõik see tähendab, et kui mõned kerjuste ja kaubitsejatega täidetud jalakäijate tunnelid välja arvata, tuleb tiheda liiklusega linnas oodata tee ületamiseks õiget hetke. Võib minna mitu minutit. Ja siis tuleb käruga elu eest üle tee joosta. Pole siis ime, et grusiinid nii jalutades kui ka autos sõites alati risti ette löövad, kui kirikut märkavad. Näe – jälle üks päev looja päikese all ära elatud. Tbilisi autopargist vähem kui kümnendiku moodustavad sealsetele rikkuritele kuuluvad džiibid. Ülejäänud tehnofaunas annab tooni valge Žiguli 03 ning vene ja lääne autod, mille peale meie autoregistrikeskuse töötajad sõltuvalt huumorimeele olemasolust kas naerma või nutma puhkeksid. Kuidas mitte välja surra Aga väikelapsega Gruusias reisimisel on ka plusse. Esiteks ei ole võõrad inimesed heledate kiharatega Hellale kunagi nii palju naeratanud, üritanud teda sülle võtta ja väntsutada ning sõbralikult põsest näpistada. Grusiinid armastavad lapsi nii, nagu eestlased seda ei tee. Siit ka gruusia retsept eestlaste väljasuremise vältimiseks – kui me tahame, et meie rahvus pikalt ja piinarikkalt ära ei kustuks, aitaks rahast enam see, kui eestlased lapsi armastaksid. Ja mitte ainult enda omi. Gruusiasse reisimine sobib eelkõige inimestele, kes on tüdinenud Euroopa Liidu standardiseeritud elust, «kohalikest» hiina suveniiridest ja ükskõiksetest inimestest. See on neile, kes vajavad midagi spontaansemat. Pean siin silmas eelkõige kogemusi, mida ei jõua sellel lehepinnal kaugeltki ära kirjutada. Aga ka kirikuid ja muud omanäolist arhitektuuri, kohalikku käsitööd ning võimsaid vaateid alt üles mägedele ja ülalt mägedelt alla. Ning mõistagi suurepärast gruusia kööki. Hinkalid ja samakas Eriti ja ennekõike mõtlen ikkagi sealseid inimesi. Kui sünteesida eestlaste külalislahkusetust ja grusiinide ehk veidi pealetükkivatki külalislahkust, saaks ilmselt kokku midagi ideaalilähedast. Eestlasel ei ole vaja just palju teha, et leida endale Gruusiast hulgakaupa tuttavaid, kes hakkavad poole tunni jooksul teie vennaks. Tuleb olla vapper, et elada enam-vähem adekvaatsena üle kõik need toostid pere, kadunukeste, armastuse ja kahe maa sõpruse auks. Ka kõige viisakamad grusiinid võtavad pitsi viina või kohalikku samakat tšatšat, joovad peale lonksu õlut ja söövad siis ühe hinkali – kohaliku piraka pelmeeni. Siis vesteldakse pisut ja protseduur kordub. Kui teil ei ole kaasas väikest last ja te ei karda seiklusi, istuge kohalikku hinkalnajasse ja oodake, kuni keegi teid oma lauda kutsub. Ülejäänud reisi ajaks peaks öömaja garanteeritud olema. Teisalt tuleb Tbilisis paratamatult leppida sellega, et kaupmehed üritavad klientidel nahka üle kõrvade tõmmata. Öise Tbilisisse saabumise järel õnnestus libataksojuhil minu uniselt ajult välja pressida 30 dollarit ehk enam kui 350 krooni – seda on üle kolme korra mõistlikust rohkem. Taksodel puudub taksomeeter, levinud nipp on leppida kokku näiteks 20 (umbes 140 krooni) larile või ka dollarile ning teatada hiljem, et 20 lari on ühe reisija taks. Üliagressiivseid libataksojuhte soovitan vältida, targem on valida kiiresti lennujaama ees seisev plafooniga sõiduriist ning leppida kokku mõistlikus hinnas. Mõistlik taks kesklinna on 15–20 larit ehk 105–140 krooni. Inglise keelt ei soovita väljaspool turistidega tegelevaid asutusi rääkida. Seda enam, et lõviosa kohalikest seda ei valda. Inglise keelt kõnelejad tõmmatakse lihtsalt haneks. Paljud grusiinid ei salli aga venelasi, seepärast soovitan kasutada kohapeal võimalikult puist vene keelt. Ettevaatust ei tohi aga ka siis kaotada, sest kauplustes kasutatakse iga võimalust, et võõrad kunded lihtsalt lohku tõmmata. Need petmised on juba üsna süütud arvestades seda, et Gruusia hinnad on keskmiselt kaks korda odavamad Eesti omadest. Ja ka petmine on arusaadavam, kui mõelda, et näiteks maatoidukoha teenindaja teenib kuus umbes 350 Eesti krooni. Ligi viiendik Gruusia elanikest on töötud, mis tähendab teatud piirkondades – näiteks Stalini sünnikohas Goris – sellist kuritegelikku fooni, et meie grusiinist autojuht ei julgenud terve selles linnas viibimise aja jooksul oma sõiduriista järelvalveta jätta. Laupäeval näitas ETV Eurolaulude videoid. Gruusia lugu sai kriitikuilt 12 punkti. Mida rohkem argielu päevi mind reisist eraldab, seda soojemaks muutub tunne, mille grusiinid koju kaasa andsid. Gruusia saab minu perelt 12 punkti. |
