Tuhandeaastase Tartu südalinna ühe klassitsistliku hoone kõrgeimal korrusel asub omanäoline stuudiokorter, kus annavad tooni puitpõrandad, ehedad tellisseinad ja nahast esemed.
Midagi paeluvat pidi selles majas olema, miks muidu jõudis praegune omanik äratundmisele, et just sinna tahab ta kolida. Mees, kes oli uut kodu otsides üle vaadanud kümneid pindu, reisis sellele äratundmisele jõudes just maailma kuklapoolel. Kodumaale naastes oli apartement tema õnneks veel pakkumisel.
Müügiks korda seatud 130 m2 korteris olid valgeks värvitud krohvseinad. Kuna kõik ruumid avanevad lõunakaarde, tulvas suurtest akendest küllaga valgust ja hele interjöör tundus vastsele omanikule liiga üksluine. Seepärast otsustas ta võtta ette mõningad muudatused.
Kui võrrelda praegust planeeringut esialgse põhiplaaniga, võib näha, et neljast toast on saanud kolm, aurusaunaga pesuruum ja koridor on vahetanud kohad ja külaliste tualett muudetud majapidamisruumiks.
Oma uue kodu kujundas peremees ise. Hakatuseks «vabastas» ta osa seinu krohvist ja tänu sellele on näha, kui võluvaid telliseid tehti 19. sajandil Lõuna-Eesti savitööstustes ja milliseid puittalasid toona rakendati.
Kuivade ruumide põrandale paigaldas omanik laudparketi, niisketesse keraamilised plaadid. Vannituppa kavandas taimse vaheseina ja näib, et ruumijagajana toimivad kaktused väga tõhusalt – kes kordki on pidanud okkaid jalast välja tõmbama, rohkem üle piiri ei astu!
Korterisse sisenejale ei jää märkamatuks hall, omapärase faktuuriga krohvitud sein. Tegelikult on pindu kaetud kipsiga, mustreid veetud pahtlilabidaga ja töödeldud niiskustõkkega.
Korterisse on paigaldatud ka väga stiilsed uksed, mis harmoneeruvad kogu sisekujundusega ja seovad interjööri tervikuks.
Kuhu selles korteris ka pilku ei pööraks, ikka jääb vaatevälja nahk – vaipadena, seinakatetena või hoopis mööblina. Kirjudest veisenaharuutudest on valmistatud stuudio põrandavaip. Tavapäraselt pannakse eesti kodus käiguteele niisugustes mõõtmetes kaltsuvaipu, siin aga on peremehe kavandatud naharuudustik.
Omapärase nahast valguslaua ja tugitoolide idee tuli korteriomanikul siis, kui ta läks Neiserisse diivaneid tellima. Proovinud seal üht, teist ja kolmandat mudelit, langes asjaosalise valik lõpuks hoopis tugitoolide kasuks... aga neid tuli üpris kaua oodata.
Sama lugu oli köögimööbliga, mille mees lasi oma jooniste järgi ühel väiketootjal valmistada. Tulemus on kaunis ja asjalik. Pliiditagust tellisseina kaitseb läbipaistev klaas.
Suures magamistoas laiutavad voodi ja vann, neist esimene on valmistatud samuti omaniku soovi kohaselt. Piimja klaasiga ümbritsetud magamisaseme alune panipaik, mille taha on paigutatud valgusallikad, teenib pimedal ajal kui mahe öölamp.
Kui stuudioruumis pole ühtegi aknakatet, siis magamistuppa pidi õuevaateid nautiv mees siiski kardinad panema, sest südasuvel, kui päike on kaua kõrgel, on muidu võimatu uinuda.
Avaras stuudios on peremehel kombeks sõpru kostitada, üheskoos muusikat kuulata, reisifilme vaadata või kaminaleeke imetleda. Disainkamin on valitud salongist ja sedagi tuli pool aastat oodata. Köögi ja esiku vahelisse nišši on ette nähtud suur akvaarium, mis pole samuti veel kohale jõudnud. Sageli on nii, et omanäolisi asju ei saa poest kohe kätte, kuid samas väärivad need ootamisaega.
Kodu muutub ajas, täheldab korteriperemees. Täna esitleb ta tubades reisidelt kaasa toodud pilte, kõnekaid meeneid. Kui aga kunagi sibavad siin ringi põngerjad, asendub minimalism ilmselt lustakama lopsakusega.