Liivak oli Kuubal mõned aastad tagasi käinud ja sellesse maasse kiindunud. Ta tundis, et selline spontaanne põgenemine tuleks talle kui töönarkomaanist kontoripiigale kenasti kasuks, ja ostiski lennupiletid.

Et sõbranna Anal oli Kuuba külastamiseks ka asine põhjus – nimelt õpib ta metsanduse magistrantuuris ja reisi algul oli tal kaugel saarel teemakohane konverents –, veetis Liivak esimese nädala Havannas peamiselt vaheldumisi hotellitoas ja basseini ääres magades.

Turistijook mojito

Paaril korral tellis ta endale ka mojito’t, aga kui selgus, et kohalikud peavad seda nõmedaks turistijoogiks, läks solidaarsusest üle kuubalaste lemmiku rummi ja koola segu peale. Õhtud oli naistel reisi esimesel nädalal tänu konverentsile sotsiaalselt sisustatud.

Pärast konverentsi lõppu otsustasid nad aga linnaäärsest üsna kallist hotellikompleksist vanalinna kolida, et ööbida mõnes nn casa particulare’s. Need on suhteliselt odavad ööbimiskohad, mida peavad tavaliselt suurtes korterites elavad perekonnad.

Liivaku ööbimispaigaks olnud korteri koristaja oli ametilt arst, ja kodukokk, kes valmistas ilmselt linna parimaid roogi, tegelikult keemiainsener. Kuubal ongi Liivaku sõnul intelligentsi ja kõrgharitud spetsialistidega imelikud lood. Riigiametis saavad nad imepisikest palka ja sestap otsivad paljud põhitöö kõrvalt lisateenistust või hakkavadki koristajaks, kokaks, taksojuhiks või ettekandjaks.

Võrreldes viie aasta taguse ajaga, mil Liivak külastas Kuubat esimest korda, on selle maa tänavapilt üsna palju muutunud. Esimesest reisist mäletab naine, et domineerisid vanad Žigulid, Volgad ja 1950ndate USA autod, nüüd aga ilmestavad tänavaid uuema aja lääne masinad. «Sellest on kahju, kapitalismi invasiooni pole Kuuba romantikul kerge pealt vaadata,» tunnistab ta.

Tänu Anale, kes pidi viima ühele Hispaania professorile Kuubalt 11 taimenäidist, korraldas kohalik ülikool naistele ekspeditsiooni. Sõideti Pinar del Rio poolsaare tippu ja sealt Matanzase kanti rahvusparki. Zapata poolsaarele laialdaste metsatulekahjude tõttu kahjuks aga ei jõutud. Ekspeditsioon oli väga meeleolukas, kuigi suurema osa autosõidust magas Liivak ületöötanud turistina lihtsalt maha. Üritus oli siiski edukas ja üsna tulemusrikas – 11 taimest leiti üheksa.

Džungel koralliväljal

Teine ere elamus seostub Liivakul džunglimatkaga. Sellist džunglit nagu seal polnud ta enda sõnul varem näinud ei Discoverys ega National Geographicu veergudel. Džungli alalt oli miljonite aastate eest meri taandunud ja jätnud endast maha tohutu korallide välja, mille peale aja jooksul ongi kasvanud madal džungel. «Üsna veider oli ronida hallide koralliküngaste peal puude vahel, eriti naljakas oli kohata vahel ka maaeluga kohanenud punaseid ja valgeid merekrabisid,» meenutab Liivak.

Reisi lõpus suutsid naised mõelda vaid merest ja nii otsustati sõita mõneks päevaks Havannast tunni kaugusele Guanabo linnakesse. See asub mere ääres, ei kiha turistidest ja seal elavad peamiselt mustad kogukonnad. Õhtuti käisid naised kabarees tantsuõhtutel, kus neile õpetati kohalikke tantse.

Reisi lõpp kujunes aga sekeldusterikkaks. Nimelt sattus Liivak lennujaama ajaloolisel hetkel – terrorirünnaku ajal, mida polnud Kuubal nähtud juba kolm aastat. Kolm sõdurit kaaperdasid õnneks veel tühja Guatemala lennuki, et sellega USAsse põgeneda.

Reisi kokkuvõtteks ütleb Liivak, et kui esimest korda Kuubas käies nakatus ta ahvivaimustuse-nimelise viirusega, siis teisel korral nägi ta sealset elu läbi rahulikuma, võib-olla ka tõsisema prisma. «Oli fun, aga ühiskonna traagelniidid hakkasid enam silma,» ütleb ta.