|
| | | | VIIMASED KOMMENTAARID | hmm
Seal on ka ohtlik, vastu tulevad ka röövlid ja mõrvarid.
mann
snaiperi kommentaari kohta seda, et olen naine ja käinud kolamas nii Egiptuses, kui muudel islamimaa...
|
|
Märtsi algul sai
teoks ammu plaanis olnud reis Egiptuse suuruselt teise linna Aleksandriasse,
reporter Bianca Mikovitš Järva Teatajas.
Et olime
reisikaaslasega juba varem sel maal olnud ja tahtsime lihtsalt omas tempos
ringi uidata, jätsime kohe kõrvale kõik reisibürood ja asusime teele omal käel.
Valitud
puhkusepaketi tõttu sai reisi alguspunktiks Hurghada, kust Kairosse on 500
kilomeetrit ja sealt Aleksandriani omakorda 225.
«Iskanderija,
suurepärane koht, minu kodulinn!» rõõmustas Hurghadas väikest poodi pidav
noormees reisisihist kuulnuna.
Saades teada, et
teele läheb kaks naist ilma igasuguse ametliku korralduseta, muutus ta pisut
murelikuks, kuid ühtegi teel varitsevat ohtu nimetada ei osanud.
Ühistranspordiga
jõuab kõikjale
Hurghadast, nagu
ka ilmselt Sharm el Sheikist, liikuma pääsuks võib kasutada liinibussi, samuti
püüda ära rääkida mõnd reisikorraldajat, kel ees Kairo-ekskursioon.
Novatours meile
ka kohad leidis ja kasseeris inimeselt sõidu eest sisse 100 naela (200 krooni),
mis on liinibussiga võrreldes topelthind, hiljem tagasi sõitsimegi
liinibussiga.
Kohalikust
kaubamajast oli õnnestunud osta Kairo kesklinna üldkaart koos metrooplaaniga
ning sellest piisas, sest ekskursioon pani meid maha linna keskel Egiptuse
muuseumi juures.
Egiptuse muuseumi
väravatest saab sisse täiesti tasuta, tuleb vaid läbida korraline
turvakontroll. Siis võib istuda maja ees aias, kinnitada kohvikus keha, samuti
kasutada sealset tualetti.
Aleksandriasse
võib Kairost minna liinibussiga, mis väljub iga tunni tagant, või kahetunniste
vahedega sõitvate rongidega.
Egiptuse muuseumi
juures tuleks maha raputada takjana sappa jäävad taksojuhid, sest bussijaam on
muuseumi taga jalutuskäigu kaugusel ja vaksalisse saab metrooga.
Meie jalutasime
muuseumist natuke edasi ja sukeldusime maa alla Tahriri väljakule – tuntud
kohta, mida igaüks teab ja juhatada oskab.
Metrooga sõitu
ootasin lapseliku põnevusega, tahtsin väga näha kohta, mida iga päev kasutab
vähemalt poolteist miljonit inimest ja võimalik, et isegi rohkem.
Kõnekas fakt on
seegi, et naistele on eraldi vagunid, ühelt poolt usulistel põhjustel, teisalt
on metroosõit kaasa toonud ahistamisjuhtumeid.
Naistevagun peaks
olema kohe esimene, kuid tegelikult näisid need välja kujunevat täiesti
juhuslikel kohtadel.
Sellest, kuidas
pojaga mees naisi täis vaguni ukselt tagasi põrkas ja siis last järel vedades
teise puupüsti pungil vagunisse ronis, tundus, et pigem ootaks ta uut rongi,
kui naistega koos sõitma trügiks.
Võimalik, et
eurooplasi ei satu sinna just suures koguses, igal juhul itsitas kamp rättidega
koolitüdrukuid meie üle üpris kõvasti.
«Teie laps on
imekena, kas ma võiksin teda pildistada,» tegime metroos ühele noorele naisele
ettepaneku. Koos uhke emaga ajas end puhevile pingirida naisi, kes enne
kaamerat nähes käega nägu katsid.
Egiptlased on oma
võsukeste üle uhked ja tunnevad nende märkamise üle suurt rõõmu.
Küll võivad nad
pahaks panna, kui pilti tehakse küsimata või ilmselgelt kehvema varjundiga
asjadest nagu lapsest kuskil prügihunnikus.
Metroopilet
maksab üks nael (kaks krooni) ja on pisike vöötkoodiga papitükk. Esmalt
pannakse see masinasse sissesaamiseks ja hiljem teist korda selleks, et välja
saada.
Meie sõitsime
Mubaraki peatusse, mille kõrval on Ramsese rongijaam, kust tänavalt saadud
teabe järgi pidi minema meie rong Aleksandriasse.
Samas asub
raudteemuuseum ja Ahmed Helmy bussijaam.
Esimese klassi
pilet Aleksandriasse maksis 50 naela ja pikemalt peenutsemata lunastasime kohad
30 naela maksvasse teise klassi.
Rong oli mugav,
jahedaks konditsioneeritud, vaikse suminaga vestlevat rahvast täis, sõit kestis
pisut alla kolme tunni. Hiljem selgus, et konditsioneeri ja DVD-mängijaga
väikebussid käivad samuti tihedalt kahe linna vahet ja küsivad ühe otsa eest 18
naela (36 krooni)
Kohalik Pärnu
tõmbab suvitajaid
Vahemere Pärli
vaksal tervitas meid elektrikatkestusega, Egiptuse pimedus valitses nii
tualetis (meestele WC ja naistele rest room) kui ka infopunktis.
Hämarat rest
roomi oli pärast valguse kadumise tabanud veel mingi häda ja ruumide põrandaid
kattis pruun vedelik. Paljasjalgne kitlis tädi plätserdas seal sees ja lükkas
tasapisi löga kaabitsaga kokku.
Osas kabiinides
on potid, osas jalajäljed. Pottide põhjast turritas konksjas toru: kohaliku
kombe kohaselt siin ei pühita, vaid pestakse ning paberit saavad jaokaupa
turistid või need, kes seda küsivad.
Tualeti kasutuse
tasu on tavaliselt üks nael.
Auväärse ajalooga
linna hindavad kohalikud suvituskohana kõrgelt ja igal aastal saabub Kairost
siia hulkade kaupa supelsaksu, umbes nagu Eestis minnakse puhkama Pärnusse.
Märtsi algul
tukkus linn sügavas talveunes ja peaaegu kõikjal jäime üksildasteks
turistideks.
Vastupidi
Hurghadale või Kairole ei tuututa taksod siin inimestel sabas. Enamik masinaid
oli juba kohalikke täis või siis oli juht toimekalt kuhugi teel ning paar
agaralt tingivat välismaalast võisid temagi poolest tee äärde jääda.
Kõik taksosõidud
tegime lõpuks 10 naelaga (20 krooni), pakkusime hinna ise ja keeldusime
kategooriliselt rohkem maksmast.
Samas teadsime
hästi, et õige hind on seitse naela ja kohalikelt küsitakse ilmselt viis. Kui
on pisut aega orienteeruda, võib kõigi oluliste paikadeni jõuda vabalt ka
jalgsi.
Esimene
vaatamisväärsus – Rooma amfiteater oligi vaksalist kiviga visata. Sinna juhatas
meid hobukaarikul veoteenust pakkuv vanamees. Talle meeldinuks küll, kui
oleskime need paarsada meetrit temaga sõitnud, ning ta jälitas meid lootust
kaotamata valjude hüüete ja viibete saatel kogu tee.
Aleksandriast
algas kunagi kristluse levik Egiptuses, pikka aega oli see kopti kirikujuhtide peakants.
Praegugi kohtab kopti risti kandvaid kirikuid igal sammul.
Seda üllatavam
oli aktiivselt usukombeid järgivate moslemite osa linnapildis, nii palju
palvetamisest mustjaks muutunud laubaga mehi pole ma ka mujal Egiptuse linnades
kohanud.
Piibli ainetel
vaid veel nii palju, et kohalike omavahelist ja samuti meiega suhtlemist
jälgides meenus mulle alalõpmata koht Apostlite tegude raamatust, kus on read:
«Ühed karjusid üht, teised teist ja segadus läks väga suureks.»
Näiteks
taksojuhile sihtkoha selgitamine või mingi vaatamisväärsuse suuna kohta
pärimine nägi tavaliselt välja nii, et inimene, kelle poole pöördusime, asus
otsima inimest, kes võiks öeldut tõlkida.
Kui ka see ei
saanud meist aru, otsiti järgmine. Kus kolm inimest seisab, sinna tuleb kohe
teist sama palju juurde ning lõpuks on koos summ vehkivaid ja seletavaid
inimesi (loe: mehi), aega läheb ja asja ei saa.
Vaadake katakombe
ja sammast
Olin printinud
ühelt ameeriklaste reisiküljelt välja nõuandeid Aleksandrias ringivaatamiseks.
Seal soovitati tingimata külastada Kom El-Shoqafa katakombi ja punasest
graniidist Pompeiuse sammast.
Taksosõit rahvast
täis tänaval võttis sõnatuks, ruumi on seal vähe, rahvast ja kaupa palju. Lärm
ja isikkoosseis igal ruutmeetril kirjeldamatu. «Siin pole ühtegi katmata peaga
naist,» teatas pingsalt autoaknast välja vaadanud reisikaaslane ühtäkki
süngelt. «Mitte ühtegi! Ja see on siis kõige euroopalikum linn Egiptuses!»
Katakombide
juures selgus, et tänaseks on asi ühel pool ja juba poole tunni pärast pannakse
huviväärsus kinni.
Läbi kõverate
tänavate suundusime tagasi Pompeiuse samba juurde, millest ennist taksoga mööda
sõitsime. Kuigi ka see pandi meil otse nina all lukku, polnud häda suur – 30
meetrist sammast juba ei peida.
Hetkel käisid
samba ümber remonditööd ja sisse sai millestki aiamulgulaadsest. Kuid nii need
asjad siin kord juba on: ka kõige uhkema fassaadi kõrval on nurgatagune. Just
kõrval.
Uhkete väravate
kõrval on prügimägi, peene hotelli kõrval odav urgas või kalli söögikoha
naabriks ülimadala hinnatasemega kiirtoidukoht.
Kui turistidele
mõeldud piirkondades käib Egiptuses äge kauplemine ja koorimine, siis
Aleksandria tänavatel ülesseatud kaupadel olid hinnad fikseeritud ja esemetel
enamasti juures.
Suured apelsinid
maksid viis, keskmised kaks ja pool, ilusad beebibanaanid kroon kilo.
Araabia numbrid
oleks tark enne Egiptusesse minekut välja kirjutada või printida internetist,
neist võib olla ootamatult palju abi.
Aleksandriasse
rajati Aafrika esimene trammiliin aastal 1860 ning siiani sõidavad siin
kollased ja sinised trammid, sõiduhind on 25 dinaari (50 senti).
Ka trammis oli
inimestel meiega palju nalja. Hoolimata sellest, et meile kenasti araabia
keeles öeldi, et peame tagantotsast konduktorilt pileti ostma, ei saanud me
millestki aru enne, kui tähtis isand püsti tõusis, häält tegi ja kätega vehkis.
Tramm on küll
üsna aeglane, kuid kindlasti odavaim viis linna näha. Aega läks juba seetõttu,
kui kitsastel tänavatel sattus vahel rööbastel olema eesel või muu takistus.
Kord oli keegi müüja sinna lohistanud varnatäie kleite ning siis tiristas juht
lihtsalt niikaua kella, kuni möödakäijate abiga rõivad korraks eest ära tõsta
õnnestus.
Samal ajal võis
pead aknast välja pistes teha kaupa müüjatega, kes kohe samas pakkusid
kohvikanne, teesõelu, kruuse ja riive.
Üksikud naised ei
ärata usaldust
Hotelle ja
hosteleid on linnas murdu. Talvehooaja tõttu olid need märtsis enamasti
korralikult putukamürki täis pritsitud ja äri oli suhteliselt loid.
Olime valmis
probleemideks – hiljuti Aleksandriat külastanud leedulannast giidile keelduti
odavamates hotellides tuba andmast, sest viimasel ajal on riiki tulnud palju
intiimteenuste pakkujaid ja üksik naine seega kohe kahtlane.
Kohe esimeses
kaht tärni kandvas mereäärses hotellis väitiski leti taga istuv naine meid
silmitsedes, et ühtegi vaba tuba pole.
Samal ajal jõudis
võtmeid täis stendi ees passiv mees lausuda, et tube on küll ja öö kahele
maksaks nende hotellis 30 naela (60 krooni).
Säärane odav hind
tegi meele rõõmsaks, kuid enne paika jäämist palusime tuba näha. Kopitanud õhk
koos ebamäärase putukamürgi hõnguga lõi sisenedes hinge kinni, kappe ja laudu
katsid vanad ajalehed, võidunud ja räämas puuvoodite põhjad kaardusid
võrkkiigena põrandale.
See oli liig.
Magada peaks ju saama nii, et end ära ei määri.
Pärast veel paari
hinnapäringut saime abi väikesest turismibüroost, kus oli täielik hotellide ja
hostelite kataloog koos hindadega.
Lõpuks maandusime
otse promenaadil uhkeldava võimsa mälestusmärgi taga olevasse hotelli Holiday.
Lootsime, et hirmus koirohuhais taandub, kui rõduuks lahti jätta, maksime kahe
peale nõutud 90 naela (180 krooni).
Et toa rõdu
troonis otse kaubatänava kohal, saime melust täie rauaga osa ka siis, kui tuppa
taandusime. Sealt tundus, et parim aeg ühele lastega perele turule saabuda on
nii tunnike enne südaööd.
Järgmisel
hommikul olime enne kaheksat ülal (ikka katakombide pärast) ning peaaegu ainsad
inimesed jahedas kesklinnas.
Kogu üritus tasus
end siiski ära, sest alles 1900. aastal avastatud maa alla rajatud hauakambrid on
tõesti põnev koht.
Enne rongile
minekut ei suutnud me kuidagi vastu panna kiusatusele pöörduda veel korraks
kitsaste tänavate rägastikku, kus kaupmehed alles alustasid kauba
väljalaotamist.
Pagaritöökodades
olid valmis päeva esimesed pirukapartiid. Suus sulavad kohupiima ja pähklitega
lehttaignast küpsetised olid suurepärased ja maksid vaid kroon tükk.
Sama hea oli juua
väikses puhtas poekeses suur kruus värskeltpressitud apelsinimahla. Aleksandria
apelsinid on imehead, need korjatakse sealtsamast ning on värsked ja maitsvamad
kui kuskil mujal.
Meie külastatud
linnaosad olid kaugel igasugusest euroopalikkusest, kuid see sobiski päris
hästi. Või nagu kohalikud iga asja peale armastavad öelda: ma fish mushkila –
kõik on korras, pole probleem.
Hiljem nõudis
küll üks Aleksandriat kõrgelt hindav jõukas kohalik vihaselt meie fotosid
vaadates, et ütleksime jalamaid selle inimese nime ja aadressi, kes meid sinna
urgastesse juhatas.
Alati saab
kallimalt
Ka Eesti
reisifirmad on võtnud Põhja-Egiptuse sihtkohaks ning juba aprillist saab osta
reise Aleksandriast sadakond kilomeetrit eemale jäävasse El-Alameini.
Nende hinnakirjas
nägin, et ekskursioon El-Alameinist Aleksandriasse maksab 80 ja Kairosse 100
eurot, mis tundub mulle ehmatavalt suur summa.
See on muidugi ka
hind selle eest, et kogu aeg on kohal keegi, kes meenutab, et isiklikke asju ei
jäeta laokile, näitab kätte, mida vaadata, ja üldse ütleb iga minut ette, mida
teha.
Aleksandriasse
pääseb ka ekskursiooniga Shram el Sheikist, kust minnakse lennukiga ja sõit
maksab ligi 3500 krooni.
Minu eelarve
poolteistpäevaseks reisiks marsruudil Hurghada–Kairo–Aleksandria ja tagasi
(kokku ligi 1500 km) oli tuhat krooni. Pool sellest kulus sõidule, ülejäänu
muuseumipiletitele, ööbimisele, toidule ja kribu-krabule.
Kalleim söögikord
oli eine kõige peenemas merevaate ja nelja tärniga kalarestoranis Aleksandria
rannapromenaadil – koos jootrahaga läks see nina peale maksma 110 krooni.
Kõige odavam oli
süüa väikses kiirtoidukohas Kairo kesklinnas, kus nüüdisaegsed naisteenindajad
kandsid rättide peal nokatseid, valmistati hõrgutavaid hamburgerilaadseid
taskuid ja ühe inimese söögi-joogi eest tuli välja käia 12 krooni.
|
