Kirjutasin 18. mai Postimehes arvamusartikli IT-st ja selle küsitavast progressiivsusest. Lubasin tuua kolm näidet oma väite kirjeldamiseks, aga jäin toppama rate.ee temaatikal ja kaks ülejäänud näidet ei mahtunud tähemärkide piiratud arvu tõttu artiklisse.

Olin juba siis täpselt sama loll kui olen praegu – ma ei ole siiani aru saanud, millise lisaväärtuse annab tõsistele meediaväljaannetele oma kodulehtedel anonüümsuse kilbi varjus kirjutatud rõvedate, laimavate, solvavate, vaenu õhutavate ja karistamatute kommentaaride publitseerimine, mida trükiväljaandesse iialgi ei pandaks.

Vastuseks sain lugupeetud ajakirjanikelt teada, et see on sõnavabadus. Ja veel, et kui neid kommentaare mitte avaldada, siis äkki need kommenteerijad lähevad ja valavad oma agressiooni muudmoodi välja.

Tappa saab ka netis

Eks ma ole isegi üht kui teist enda kohta nende kommentaaride kaudu teada saanud.

Selles mõttes oli rate.ee kohta kirjutatud arvamuslugu minu jaoks küll esmakordne elamus, kus pea kõik kommenteerijad olid positiivsed ega sõimanud mind reeturiks, komsomoli aktivistiks, imperialistide käsilaseks, pedeks jne jne.

Üks kommenteerija avaldas küll arvamust, et ma olen matsakas ja küllap on ka minu lapsed matsakad ja sellepärast ma ei tahagi, et nad rate.ee kasutajateks hakkaksid.

Tule taevas appi – kui juba halvasti tahtsid öelda, siis oleks võinud midagi mürgisemat endast välja pigistada. EMT juht Valdo Kalm helistas juba enne artikli ilmumist ja tundis ähvardavas toonis huvi, et kas minu enda renomee ikka on piisavalt hea rate.ee kritiseerimiseks. Selle peale peaks vist veel kord taevast appi kutsuma.

Mis aga puudutab ajakirjanike arvamust, et sellised kommentaarid aitavad inimestel oma agressiivsust maandada, siis ei välistaks ma pigem vastupidist – kas ei näidanud ka aprilli lõpus toimunu, et just anonüümsed kommentaarid on suurepärane vahend agressioonile õhutamiseks?

Mingiks ajaks suleti isegi venekeelne Delfi – kui arutelud valitsusjuhi ja presidendi ning nende pereliikmete füüsilisest kõrvaldamisest liiga intensiivseks muutusid.

Lihtne lahendus

Ka üldine Eesti kuritegevuse statistika ei näita kuidagi, et meie ühiskond oleks sõbralikumaks ja sallivamaks muutunud tänu sellele, et kõige tigedamad meie hulgast end internetis kommenteerimise kaudu maha saavad rahustada.

Ja sõnavabadus on selles seoses lihtsalt sõnakõlks. Igasugune vabadus eeldab ka vastutust – kui pole ühte, ei saa ka teisest rääkida. Need kommenteerijad, kes tänapäeval kõige ilgemaid kommentaare puistavad, teevad seda eeldades, et neid ei saa ega viitsi keegi tuvastada.

Tegelikult on probleemile olemas suhteliselt lihtne lahendus – esimene samm on anonüümsuse kaotamine. Anonüümsus on alati olnud kuritegevust soosiv faktor.

Nõukogude Eestis olid kõige suurema kuritegelikkusega piirkonnad Jõhvi ja Kohtla-Järve. Sest sinna oli Nõukogude Liidust kokku toodud ja kutsutud inimesi, kes üksteist üldse ei tundnud.

See omakorda tekitas erilise sotsiaalsest kontrollist vabastatud keskkonna, mille kuritegevuse statistilised näitajad olid kordi kõrgemad Eesti keskmistest.

Või võtame ühe näite Rootsist – seal vaieldi aastaid selle üle, kas tänavatel erinevate asjade poolt ja vastu demonstreerijad peaks tohtima kanda näomaske või tuleks see keelata. Alates 2006. aastast ongi see Rootsis keelatud ning tulemuseks on see, et vägivald seoses demonstratsioonidega on peaaegu kadunud.

Ka Rootsis oli vastuargumendiks just isiku- ja sõnavabaduse piiramine.

Peale jäi aga seisukoht, mis võiks ka Eesti otsustajatele teed näitavaks olla – sõnavabadus ei tohiks olla vahendiks, mille abil karistamatult rünnatakse teiste inimeste põhiõigusi ja vabadusi.

Eestis on vastu võetud nn Delfi seadus, mis teoreetiliselt annab võimaluse kommenteerijat tsiviilkohtumenetluse raames IP-aadressi järgi tuvastada.

See on hea näide surnult sündinud õigusaktist, mille algidee oli õige, aga mis tehnika arengu ja erakondade erimeelsuste tõttu ei ole praktikas kasutatav.

Esiteks on selline tuvastamiseprotsess kulukas ja keerukas. Teiseks tihti ka mõttetu, kuna IP-aadress ei pruugi anda mingit viidet konkreetse kasutaja kohta. Internetikohvikud, suvalised kaitsmata traadita interneti levialad, firmade sisevõrgud jne teevad kasutaja tuvastamise peaaegu võimatuks.

Veel üks näide ilusast Rootsist – juba mõnda aega pakub üks firma pisikese tasu eest inimestele võimalust ennast internetis anonüümseks muuta. Esimesed teenuse ostjad olid – arvake ära, kes – loomulikult pedofiilid.

Iseenesest ei ole anonüümsuse ja karistamatuse kaotamiseks vaja jalgratast leiutada – seesama internet annb meile vastuse.

Kõige paremini korrastatud keskkonnad internetis on need, kus liigub raha. Järeldus – muutkem kommentaarid tasulisteks.

Kommentaarid tasuliseks

Mitte nii kalliks, et ainult Sõõrumaa ja Kruuda jaksavad kommenteerida, aga nii parajalt – näiteks 10 krooni kommentaar. Maksmine toimub kas kommentaari-põhiselt või ettemaksuna internetipanga kaudu. Ja ongi lihtne kommenteerija tuvastamise vahend olemas.

Kommenteerija võib endiselt kasutada mingit varjunime (kurb oleks, kui näiteks «Kaia vanamees» enam tenniseuudiseid ei kommenteeriks), aga kui ta liialt sigatseb, saab teda lihtsalt tuvastada.

Kõik staaride ja tantsulõvide ja eurolaulikute hääletamised on tasulised, miks siis mitte kommentaarid? Ajalehtede võrguväljaanded supleksid rahas ja koguksid igaks juhuks vahendeid maksmaks kahjutasu neile, kes väljaannete omanikke solvangute eest kohtusse hakkavad kaebama.

Kuidas käänata sõna «kott»?

Sest teiseks – või minu pärast ka esimeseks – sammuks probleemi lahendamise teel on seadusemuudatus, mis teeks juriidilise isiku vastutavaks tema väljaandes ilmuva materjali eest. Delfi seaduse eelnõus oli see ka algselt sees, aga riigikogu toonane koosseis pidas seda ebavajalikuks.

Ehk oleks niisugusel seadusel praeguses riigikogus rohkem poolehoidjaid? Sellise seaduse olemasolu võiks olla väga tõhusaks motivaatoriks kommentaaride tasuliseks muutmiseks.

Muidugi oleks võimalik ka meediaettevõtete vabatahtlik kokkulepe ja tasuliste kommentaaride sisseviimine ilma seadusandja surveta, aga ma ei usu, et te selle saavutate. Seevastu usun ma, et suudaksite ja peaksite kokku leppima selles, et keelate Delfil ajalehtedes avaldatud materjalide kasutamise.

Või siis tehke see neile kalliks – näiteks selle artikli eest võiks nad Postimehele vähemalt 10 000 krooni maksta. Ka siis, kui nad võtavad ainult ühe pisikese jupi sellest ja panevad lingi oma lehele – ikka 10 000. Praktikas tähendaks see seda, et nad peaks ise oma sisu hakkama tootma ning julgen ennustada, et siis nad järgmist talve üle ei elaks.

Ja selle üle kurvastaks ainult see osa Eestist, kes usub, et sõna «kott» käänatakse: «mina kotin, sina kotid, tema kotib...».

Jälle sai tähemärgi limiit täis – seega jääb kolmas näide IT tagurlikust kasutamisest juba sügisesse. Head suve kõigile!