Veinikoolitaja Jaanus Lajali sõnul valmivad LAVi veinid tihti hiiglaslikes kooperatiivides, mis on keskendunud peamiselt mahla tootmisele. Tähtis on madal hind ning selle all kannatavad ka reeglid ja kvaliteet. Siiski leiab nendegi hulgast tippe, mida iga veinisõber tunnustavalt ära mainib. | | | | VIIMASED KOMMENTAARID | Tubli
Postimees! Väga hea ja asjatundlik jutt. Ootaksin ka ülevaadet Põhja-Aafrika tootjatest.
to teadja
Kui sina oleksid veiniärimees, siis sa ise räägiks ainult sellist juttu, millest sa ise kasu ei saak...
|
|
Üheks paremaks sealseks tootjaks peetakse Warwick Estate’i, kellelt on pärit 2003. aastal toodetud Three Cape Ladies. «Seda ei tohi võtta kui tavalist Lõuna-Aafrika veini, see ongi ebatavaline Lõuna-Aafrika vein,» ütleb veinisõber. Kokku on sellel Lõuna-Aafrika kvaliteetsemal tootjal viinapuid 70 hektaril ja aastas valmistatakse seal 250 000 pudelit veini. Warwick on LAVi tuntuma veinipiirkonna, Stellenboschi nooremaid tootjaid, mis on asutatud aastal 1964. Antud vein on segu kolmest viinamarjast – 49% Cabernet Sauvignon, 25% Merlot’ ja 26% Pinotage. Kõigepealt valmistatakse igast viinamarjast eraldi veinid ja alles seejärel segatakse need kokku. Pinotage on Lõuna-Aafrika kohalik spetsialiteet, mis on loodud Pinot Noir’ ja Cinsault’ ristamisel Stellenboschi ülikoolis. Veinisõber Kalev Kesküla hindab Pinotage’i kõrgelt. «Minu meelest on Pinotage’il väga isikupärane maitse, milles on tublisti ploomi ja lagritsat,» kirjutab Keskküla oma raamatus «Veinijuht». Lõuna-Aafrika on maailma tootmismahu poolest kaheksas veinitootja. Viljakates ja kunstliku niisutusega madalikel ning jõeorgudes võib saagikus olla ülisuur. Sealseteks suurimateks veinipiirkondadeks on Stellenbosch ja Paarl, kus kliima on kuiv, kuuma suve ja niiske sügise ning talvega. Stellenboschi piirkonnas on 43 347 hektarit põllumaad, millest üle 16 000 hektari on viinapuude all. Sealne pinnas on väga happeline. Paarl’is on rohkem kui 155 000 hektarit põllumaad, millest 17 402 on viinapuude all. Sealsed madalikud on väga viljakad, kõrgemad alad on lubjakivi sisaldusega ja leeliselise koostisega. Peamisteks punasteks marjasortideks on LAVis Cabernet Sauvignon, Cabernet Franc, Merlot, Shiraz, Pinotage ja vähesel määral Pinot Noir. Valgete marjasortide mahuliidrid on kindlasti Chardonnay ja Sauvignon Blanc. Ka Semillon ja Chenin Blanc on laialt levinud. Lisaks kindlasti Riesling dessertveinide jaoks. Lajali arvates on LAVis toodetud vein enamasti keskpärane. Kõige enam saab tema käest nahutada veinitootja KWV. Kooperatieve Wijnbouwers Vereniging (KWV) on hiiglaslik veinitootja, mis ühendab 4400 viinamarjakasvatajat. Kokku on LAVis 858 tootjat ja 12 350 erinevat veini. «80ndatel polnud üldse võimalik teada saada, mis seal toimub. Apartheidi ajal kuulus kontroll terve veinitööstuse üle suurtele firmadele nagu KWV, mis juba kõla poolest tundub nagu KGB või midagi sarnast,» räägib ta. Viinamarjakasvatuse ja veinitootmise kooperatiivide töö toimis nii jäigalt ja muutumatult nagu sõjaaegne süsteem. Enamik marju, eriti Chenin Blanc ja Colombard läksid otse destilleerimisse. «Pole üllatav, et ükski viinamarjakasvataja ei joonud veini, nad eelistasid brändi ja koka segu, et end täis juua,» jutustab veinisõber. 80ndate lõpus hakkasid ka LAVis Austraalia ja California eeskujul toimuma mõningased uuendused. Järgmisel aastakümnel muutus kõik. Kui Nelson Mandela vabastati, hakkasid ka LAVis puhuma uuenduste tuuled. «Kuid see oli nagu kahe teraga nuga: osa firmasid suutsid toota ainult ookeanide kaupa lihtsat veini ega tahtnud muutuda. Teised tootjad soovisid muutusi, kuid pingutasid üle, tõid noori, entusiastlikke veinimeistreid igalt poolt mujalt, kuid paljud katsetused läksid tühja. Lõppkokkuvõttes veinide maine langes,» jutustab Lajal. Õnneks tundub, et vigadest on õpitud ning uus, alanud sajand on toonud positiivseid muutusi ka Lõuna-Aafrika veinitootmisesse. Algatuseks on selgunud piirkonnad, kus mingit marja on mõtet kasvatada: Sauvignon Blanci Constantias, Rieslingut Elginis, Pinot Noir’d Walker Bays, Shirazi Wellingtonis, Malbeci Paarli mägedes, Pinotage’i Simonsbergis ja Chenini Malmesbury mäenõlvadel. Uuemal ajal on tekkinud ka mõisaveine, kuid neid on väga vähe ja need on väga kallid. «Uue Maailma puhul on nii, et reegleid peaaegu pole,» ütleb Jaanus. Mingisugused reeglid on, aga reaalsuses need ei toimi. Keegi tegelikult ei kontrolli veini kvaliteeti ja sealne kvaliteediseadus on pea olematu. Uue veinipõlvkonna tööks on olnud tähelepanekute ja uurimistööde põhjal välja selgitada kõik nüansid, mis kohalikku veinitootmist mõjutavad: sobilikud mäenõlvad, nende kõrgus merepinnast, temperatuuride vahe ööpäevas, sademete hulk, jõgede-järvede lähedus, pinnase koostis jne. Kuid siiski tunnistab Jaanus Lajal, et Lõuna-Aafrika veinidest rääkides on nii informatsioon kui ka veinid ise kohati vastuolulised – kindlat ja püsivat kvaliteeti veel ei ole. Aga selle nimel töötatakse – tehnoloogiat on nüüdisajastatud ning palju on hakatud kasutama nn «lendavate veinimeistrite» ehk konsultantide abi.
> Loe edasi |
