| Ja kui ta vajutab veel gaasi ning spidomeeter näitab
120-kilomeetrist tunnikiirust. Nojah, üks on kindel - adrenaliin tõuseb kõigil
selles autos, kirjutab Virumaa Teataja.
Frank Schirlitz on 19-aastane Leipzigi noormees, sünnist saadik pime. Ühel
aprillikuu pühapäeval on nii tema kui ka veel umbes 400 saksa pimedat ja
nägemispuudega inimest kogunenud Euroopa suurimale sõidutreeninguks mõeldud
maaalale Gross-Döllni, kus kunagisel militaarlennuväljal tegutseb praegu
Michelini Driving Center (seal kandis olevat resideerinud omal ajal Göring).
| | | | VIIMASED KOMMENTAARID | com. Vapustavalt lahe artikel!!! Eks jah, mõned nägijad lähevad autoroolis pabinasse ja teevad mõtlematui...
|
| Ja pimedad ei ole tulnud siia mitte selleks, et end sõidutada lasta, vaid ise
gaasi vajutama ja rooli keerama. Sadakond sõiduõpetajat Berliini-Brandenburgi
kandist on lahkelt neile seda võimalust pakkumas. Muide, priitahtlikult, oma
vabast ajast ja sentigi küsimata. Ja mis veel tähtsam - ilmselge rõõmuga.
Vaatab rooli sõrmedega
Aeg on viimaks sealmaal, et mitukümmend meetrit looklevas järjekorras päikse
käes seistes kannatlikult oma korda oodanud Frank saab viimaks autorooli istuda.
Esimest korda elus. Muidugi on ta seda kaua oodanud. Muidugi on ta ärevil.
Muidugi on ta mõelnud, et kuidas ja mismoodi, kui äkki ei tulegi kohe midagi
välja ja kui mootor ootamatult välja sureb või ta lihtsalt hakkama ei saa või
...
Franki sõrmed vaatavad rooli. Ettevaatlikult. Pikalt ja põhjalikult. Need ei
klammerdu higistena kramplikult rooliratta külge, nagu esimest korda sõitma
tulnult oodata võiks, vaid kuidagi graatsiliselt, justkui sõiduriista kogu
olemust hoomata püüdes ja temaga sõprust sõlmides - ühtaegu hellalt ja kindlalt
hoiab Frank seda.
Sõiduõpetaja Michael Deegel, kes rohkem kui pool elu on drillinud tulevasi
autojuhte hakkama saama Berliini liikluskeeristes, tutvustab noormehele, kus on
sidur, kus pidur ja kus gaas. Franki jalad proovivad pedaalid järele ja jätavad
meelde.
Ta järgib täpselt instruktsioone: kõigepealt vasaku jalaga sidur alla, siis
paremaga õrnalt gaasi ja samal ajal vasakuga sidurit järele anda. Perfektne.
Auto liigub paigalt. Ilma turtsumata.
Õpetaja julgustusel lisab Frank gaasi. Siis vajutab sidurile ja õpetaja
vahetab käiku. Gaasi juurde. Frank tajub, kuidas pedaalile parema tallaga
vajutamisel tõuseb ka ta adrenaliininivoo.
On eriline tunne juhtida midagi liikuvat, mis kätkeb endas nii palju jõudu,
valitseda selle üle. Ise. Lasta kiirusel kasvada. Ise. Tunda seda kõike
sõrmeotsast jalatallani. Ise.
Pimeda eelised
Autoaknast sisse kiiskav päike ei sega Franki põrmugi. Tema silmadeks on
õpetaja silmad, mis annavad teada, millal natuke paremale ja millal veidi
vasakule keerata, millal tuleb kurv ja mis siis teha. Mõnikord paneb õpetaja oma
käe roolile kolmandaks. Toeks. Sirgel teelõigul kasvatab Frank kiiruse 120ni.
Rool on tal kindlalt peos.
Paarkümmend minutit saab läbi ja Frank peatab auto, mis ta kenasti omaks
võttis. Astub lokkide lehvides välja päikse kätte. Tunneb end nagu pärast
edukalt sooritatud eksamit, kuigi väike värin on ikka veel sees. Ja
võidurõõm.
Sõiduõpetaja Deegel on oma õpilasega väga rahul. Härra Deegel osaleb pimedate
sõidupäeval juba viiendat korda. Ütleb, et on lihtsalt nii lummav näha päev otsa
vaimustust ja entusiasmi.
Ja pealegi, pimedad olevat palju paremad sõiduõpilased, nendega polevat pea
kunagi seda muret, et hakkaks rabistama või teeks järske mõtlematuid liigutusi.
Vastupidi, pime tunnetavat autot palju paremini kui nägija. |