Ei pea olema doktor Doolittle, saamaks aru, mida peab šimpans silmas, kui ta sirutab käpa välja, pihk ülespoole. See žest on kõnekas isegi ilma ühegi juurdekuuluva helita. Šimpansite ja bonobode käpaliigutused panid teadlasi uuesti meelde tuletama vana hüpoteesi: inimkõne arenes välja žestidest, mitte huigetest.

«Arvati, et šimpansite ja bonobode suhtlus oli vaid emotsionaalne ning seotud kindla kontekstiga,» ütleb Ameerikas Atlantas asuva Yerkesi ahviuurimiskeskuse teadlane Frans de Waal.

Bonobode antud 375 suhtlussignaalist oli 79 protsenti žestid, 14 protsenti olid näoliigutused koos või ilma häälitsuseta. Šimpansite puhul saadi videolindile 383 signaali, neist 56 protsenti olid käežestid, 22 protsenti näo või hääle abil antud signaalid. Vahel käisid käpaliigutused koos häälitsemisega.

Seejärel seostasid teadlased erinevad suhtlusviisid kindla sotsiaalse kontekstiga. Nad eeldasid, et mõned näomoonutused ja häälitsused on jäigemalt seotud kindla kontekstiga kui käeliigutused. Samuti oletati, et mõlemad liigid kasutavad enamasti samu karjatusi ja näomoonutusi.

Tõepoolest – mõlemad karjuvad, kui parajasti on käsil paaritumine või siis on näha ohtu. Mõlemad liigid ajavad huuled torru, aga jäävad vaikseks, väljendamaks huvi toidu vastu. Žestid seevastu erinesid nagu kaks erinevat keelt, erinevad on isegi sama liigi erinevate rühmade viiped.

Bonobod kasutavad eriti laia valikut žeste, mis võib olla huvitav uurimisvaldkond keele evolutsiooni vallas, selgub ajakirjast Proceedings of the National Academy of Sciences.

Uus-Meremaa Aucklandi ülikooli neuroteadlane Michael Corbalis ütleb, et suurem žestivalik toetab ideed, et keel arenes välja liigutustest, mitte loomahuigetest. Lisaks kinnitab see žestikuleerimise tähtsust. Väikelapsed näiteks žestikuleerivad ammu enne, kui hakkavad rääkima.

Värske avastus sobib ahvide aju uurimisel varem saadud teadmistega – häälitsusi kontrollib ajupiirkond, mis on arenenud varem, seevastu žestid on seotud otsmikusagaratega.