Läinud aasta oli Normannile reisirohke – ta käis Indias, Pariisis, Türgis, Sitsiilias ja Kreetal, neist kahes viimases kohas aasta lõpus seoses uue reisisaatega. Saates tahetakse näidata rohkem nurgatagust elu ja proovitakse seigelda, sama soovitab reisihuviline saatejuht teha teistelgi reisijatel, sest teravamaid elamusi kogeb tihti just tavapärasest turistide marsruudist kõrvale keerates.

«Reisil tasub rentida auto ja ise maad avastama minna,» ütleb Normann. «Muidu saavad näiteks Tais käinud laua ümber kokku ja jutustavad vaid ööklubidest, aga ei teagi, et elevantidega oleks saanud kolmepäevasel džunglimatkal käia või hoopis laevadega saartele sõita. Kurb ju, kui on kaugel ära käidud ja raha kulutatud, pärast aga ollakse pettunud, et miks me sellest või teisest asjast ei teadnud.»

Seltskond on oluline

Reisi õnnestumise seisukohalt peab Normann oluliseks ennekõike seltskonda, mis ei tohiks olla väga suur, kui tahetakse ringi käia ja maad avastada. «Kui aga tahetakse lihtsalt rannas puhata, võib ka terve bussitäis rahvast olla, seal ei teki ebakõlasid,» ütleb mees, kes ise armastab reisil käia kahekesi kuni neljakesi.

Teisalt peaks reisikaaslased olema sotsiaalselt ja materiaalselt võrdsed, siis on ka ettevõtmised samasugused, mainib Normann. «Et ei juhtuks nii, et sõidetakse mingisse linna, minnakse õhtustama ja siis tuleb välja, et kõik on nii kallis, ja osa teatab, et nad ei tahagi süüa.»

Samuti tuleks tema sõnul enne reisile minekut teha eeltööd ja mõelda välja, mida ülepea tahetakse. «Et ei peaks pärast Egiptuses käimist rääkima, et päike oli ja soe oli ja ujuda sai ka, aga muidu oli igav. Kes otsib trilli ja tralli, peab endale selgeks tegema, kas selles riigis ja kultuuris üldse on seda,» mainib ta.

Normanni ennast huvitab reisidel käies ennekõike loodus. Käidud maadest jättis talle eredaima elamuse India, seda just tänu eksootikale ja loodusele. Põnev väljakutse oli talle seal Ladakh ehk väike Tiibet, kus ta käis kohalikus ülikoolis ja sai teada, kuidas õpitakse väitluskunsti. Ka kuulis Normann, et kohalike lemmiksöök on pelmeenid koorega.

India loodusest rääkides tuleb mehel sõnadest puudu. «Seda ei saa kirjeldada, seda peab ise nägema,» ütleb ta ja loetleb looduse imesid. Tõelised mägikülade teed, mis nagu ei lõpegi. Ürgsed metsad, kus äkitselt jookseb ahvikari mööda. Või siis jääb auto seisma, sest kuningmadu roomab üle tee.

«Sellised ootamatud asjad annavadki reisile vürtsi. Muidugi võid olla ka veekeskuses ja seal liugu lasta, ent pigem tasub minna turismimekadest kaugemale, seal seiklused tegelikult algavad,» ütleb mees.

Laulis pulmas Valgret

Üllatava mulje jättis Normannile ka Türgi oma mägede, mäeahelike vahele ehitatud väikelinnade, kanjonite ja raftingutega mägijõgedel. Pariisis sai ta elamuse Moulin Rouge’i etendusest, Sitsiilia aga tundus põnev, sõbralik ja kodune. Omaette elamus oli kohalik pulm, kus Normann laulis abiellujatele kingituseks Valgre «Armastusel kummalised teed». Pruutpaar sattus sellest nii suurde vaimustusse, et lubas mehel oma pulmaautoga, vanaaegse kabrioletiga sõitma minna.

Knossose palee kohta Kreetal arvas mees enne reisi, et see on midagi väga suurt ja uhket, kuid kohapeal ei jätnudki ehitis erilist muljet. Siiski tunnistab Normann, et kui tausta teada ja siis palee juures jalutada, oskab seda rohkem hinnata. «Kui oled asjadega kursis, on alati põnevam,» nendib ta.